Oandu-Ikla matkatee 370 km
Peale mullust Hiiumaa matkarada, oli mul suur soov veel pikemgi matk ette võtta. Otsustasin, et lähen sammhaaval kaugemale ja nii võtsin mai keskel väljakutseks läbida Oandu-Ikla 370 km matkatee. Kuigi ametlik number ütleb 370, siis erinevate ümbersuunamiste tõttu ja Altjast alustamise pärast läbisin kokku umbes 375-385 km. In English: https://muidumatkaja.blogspot.com/2023/06/oandu-ikla-hiking-trail-370-km-230-mi.html
Raja väljakutsed
Peamiseks väljakutseks rajal on pikad, lõpmatud kruusateed. Oma kõige pikemal päeval tegin 59 km ja neist umbes 57 km olid kruusateed. Sel rajal on väga lihtne saada kruusateede eksperdiks. Enim valmistasid tüdimust ja valu lahtise kruusaga teed (nt Võidula kandis), kuid kõik need olid vaimset väsimust tekitavad. Kruusateel on teada, et midagi ei toimu ja kilomeetrite viisi sirget teed mööda vantsida ei ole see, mille pärast mulle matkata meeldib. Ehk peale Aegviitu muutus rada suhteliselt suureks eneseületuseks ja sobib tõesti ainult kõndimise fanattidele. Kuigi vahel püüdsin põigata kruusateelt kõrvale mitteametlikele radadele, siis see õnnestus vaid enne Valgehobusemäge ja lõpus kui jõudsin Liivi lahe äärde.
Tempo
Esimesel päeval alustasin 11.45 ja kaheksandal kalendripäeval lõpetasin 9.45, ehk kokku läbisin raja 6 päeva ja 22 tunniga. Keskmiseks tempoks tuli rajal 53 km päevas.
Õppisin palju selle kohta mida suudan ja mida tahan suuta. Päevas pea 60 km kõndida on võimalik, kuid eriti mööda kruusateid kõndides on see tüütu ja jalgadele väga väsitav. Kui edaspidi plaanin matku, siis tean, et tasub jääda u 50 km kanti ning üle 55 km ei ole mõtet päevale panna, sest nii ei jõua keset päeva üldse puhata ja vaimne pingutus on mitmekordne.
Inimesed
Inimesi kohtasin rajal minimaalselt. Vaid kaks matkajat olid Oandu-Ikla rajal ning ka nemad olid sellest läbimas hetkel vaid juppi. Ülejäänud matkajaid nägin Kõrvemaal ning sealt edasi ei kohanud kedagi. RMK telkimisplatsid olid muidugi rahvast täis reedel ja laupäeval, kuid sinna oli tuldud peamiselt autodega. Rahvusparkide külastuskeskustes olid ka sõbralikud ja abivalmid töötajad, sain telefoni laadida ja sooja vett võtta.
Loomad
Oma teel kohtasin mitmel korral kitsi, kes rajale sattusid, üht rebast ja üht saarmast. Enim aga ehmatas mind üks põder, kes Loosalu raba kandis metsas möiratas kui möödusin ja puude ragisedes võssa kadus.
Elus esimest korda nägin rästikut tee peal siuglemas. Õnneks mu matkakepi toksimine andis talle märku, et olen tulemas. Kahjuks nägin ka suurt kogust surnud rästikuid.
Viimaks, kuna matka ajal oli lindudel suur pesitsusaeg, siis iga päev ärkasin üles valju laulukoori peale. Pani lausa imestama kui palju linde võib juba kell 4 üles ärgata, et laulma hakata. Kes mind aga kõikidel päevadel saatis, oli kägu oma kaugustesse kaikuva “kuku”-ga.
Ilm
Ilm oli üldiselt minu vastu helde. Esimestel päevadel tõusis päevane temperatuur kohe nii kõrgele, et hakkas palav ja seda ei osanud küll ette näha. Reisi keskel oli üks vihmane päev. Sel hommikul kell 5 ärkasin sabina peale üles ja tõmbasin oma tarpi kinni vihma eest. Terve hommiku kõndisin vihmas, keset päeva jõudsin juba ära kuivada, et õhtu jälle sajus veeta. Järgmistel päevadel temperatuur enam väga kõrgele ei tõusnud ja selle asemel puhus päevad läbi tugev tuul. See tähendas, et sääskedega ei pidanud ma tegelema päevasel ajal ja vaid õhtul tuulevaikuses tülitasid nad mind.
Toit ja söömine
Oma teele saatsin ette kaks pakki, ühe Ardusse ja ühe Kilingi-Nõmmele. Ardu pakk oli raskem ja sisaldas üle kolme päeva toitu. Ardu poest ostsin vaid vett. Teele jäid ka Aegviidu Konsum ja Lelle pisike kauplus, kust samuti ostsin vett ja ka jäätist või šokolaadi. Kilingi-Nõmmel võtsin vaid hommikul paki ja tulin tulema. Nii tassisin enim nelja päeva toitu Ardult lahkudes (sellele lisaks oli pikk vee tassimine ette nähtud).
Peamiselt koosnes mu menüü šokolaadist ja pähklitest, vaid küüslauguleiba võtsin ka igaks päevaks kaasa. Pakkidesse olin pannud ka krõpsu ja kuivatatud mangot, mis hoidis tuju paremana.
Päevane kilometraaž ja päevik
0. päev - Hilisõhtul jõudsin Tapale, kust kõndisin 5 km Tõõrakõrve telkimisplatsile. Avastasin, et mulle tõesti ei meeldi öine matkamine, kus midagi näha pole. Väikesel platsil seadsin oma aseme valmis ja uinusin oodates järgmist päeva.
1. päev - 50 km - Varahommikul asusin Tapa poole teele ning hüppasin sealt Rakvere bussile. Rakveres ootasin tunnike bussi, mis viiks mind Altja külje alla. Lauli peatuses tulin maha ja kõndisin mõned kilomeetrid mööda teed Altja rannani. Käisin neeme tipus ja asusin tagasiteele Oandu külastuskeskuseni. Seal sain mööda päris matkarada käia, mis oli matka alguse puhul tore. Oandu külastuskeskuses käisin korra sees ka, kuid siis juba kõndisin Võsu suunas. Mõnus oli kulgeda mööda Kõrve rada, mis on enamiku ajast päris matkarada. Võsu kandis nägin veel merd ja siis asusin teele sisemaale. Läbi männikute tõttasin kogu päeva Viru raba suunas. Päike oli jõudnud juba loojuda, kui jõudsin Kalmeoja telkimiskohta. Seal olid kolm meest hõivanud ühe platsi ära, kuid minu õnneks oli seal kaugemal ka teine plats, kuhu sain pikali visata.
2. päev - 48 km - Nimelt tegin täna rahulikuma päeva, et kohe mitte end ära kurnata. Varahommikul suundusin Viru rappa, et jõuda enne inimmasse. Polnud jõudnud veel rappagi, kui juba tuli mulle vastu inimesi. Vist oli neil sama mõte olnud kui mul. Rabas oli kaunis, kuid rada läbis selle kandi kärmelt. Edasi oleksin pidanud pöörama uuele harule ja kõndima mitu kilomeetrit mööda Tallinn-Narva maanteed. Selle asemel olin lugenud Matkafoorumist alternatiivraja kohta. Kuigi rada oli parem kui suure maantee ääres kõndida, ei julge teistele seda soovitada, sest läbisin palju eramaa ja sissepääsu keeldudega alasid. Üks, millest möödusin kaugemal ähvardas sissetungijaid tulistada. Ülejäänud päev möödus tuttaval rajal minu jaoks, kus peamiselt sain püsida matkarajal. Pärastlõunal jõudsin Aegviidule, kus hüppasin poest läbi ja seejärel algas peamiselt kruusatee lõik Mägede telkimiskohani. Seal oli näha, et on laupäeva õhtu, sest rahvast oli massiliselt ja pidin oma aseme tegema kaugemale metsatuka alla.
3. päev - 54 km - Päikesetõusuga asusin teele, tegin väikese kõrvalpõike Valgehobusemäele ja siis peamiselt kruusateel väikeste matkaraja juppidega möödusin Kalajärve ja Noku lõkkekohast. Seal inimesed alles magasid, kui mina suundusin Kakerdaja rappa. Nautisin neid hetki, sest teadsin, et edasi läheb jamaks, kuna ees ootasid mitmekümnekilomeetrised kruusalõigud. Nii peatusin põgusalt Napul ja seejärel kõmpisin Hiieveski telkimisalale. Puhkasin hetkeks ja Ardul laadisin oma koti täis uut toitu: seljas oli mul 4.5 päeva söök, ja poolteist liitrit vett. Kott oli kõige raskem just sel hetkel kogu matka jooksul. Pika kruusa ja asfaldilõigu jooksul tekkisid mul ka esimesed vaimsed raskused ning seetõttu laadisin alla taskuhäälinguid, et kilomeetrid mööduksid kiiremini. Õhtu hakul käisin mööda mitteametlikku rada rabajärve äärde, võtsin vett ja seadsin viimased sammud Hirvelaane telkimiskohani. Seadsin sääskede tõttu bivy üles ja läksin magama.
4. päev - 55 km - Uus päev ei toonud palju muutusi ning kruusateed jätkusid. Kaikaid viskasid kodaratesse veel ka ninaverejooksud, mis ei tahtnud seisma jääda. Päeva kauneim osa oli Loosalu rabas ja selle ümbruses. Peale raba olid kohalikud hiljuti Liikumisaasta puhul teinud asulani viiva õpperaja, mille kasuks otsustasin kruusatee asemel. Lelleni kõndimine oli aga võrdlemisi raske, kuna keskpäevane päike lõõskas ja puudus mingisugunegi vari. Lellel käisin pisikeses poes ja asusin jälle teele. Ülejäänud päeva sisustasid lõpmatud kruusateed kuniks õhtu hakul jõudsin Mukri rappa. Vaatetorni tipus, sääskedest kõrgemal, tegin kiire uinaku, sest kruusateed olid jalad väga ära väsitanud. Õhtul jäin Mukri telkimisplatsile, sääskede riigis, magama.
5. päev - 57 km - Kell viis ajas mind üles vihmasabin mu tarpil. Tõmbasin luku kinni ja magasin veel tunnikese. Hommikul panin vihmariided selga ja alustasin vantsimist. Kahjuks ei hoidnud jope ei sooja ega mind täiesti kuivana. Siin jupil olid ka raskeimad kruusateed enne ja pärast Võidulat, kus lahtised kivid piinasid mu taldu. Kellisaarele jõudes jäi vihm järele ja sealt edasi olid toredad metsateed vahelduseks. Hiljem jõudsin Kurgjale, kus muuseum oli suletud ja võtsin vett hoopis jõest. Päeva parim osa oli käes. Sakala tee matkarada oli 12 km lausa pikk ja seda oli lust kõndida. Kahjuks sai see siiski ühel hetkel otsa ja kruusateedele jõudes algas uuesti ka vihm. Peatusin põgusalt Hüpassaare telkimiskohas ja seejärel tõttasin edasi Oksa aida poole. Vihm jäi järele ja päike tegi silma. Viimaks jõudsin aita ja avastasin suureks üllatuseks, et seal oli ees teine matkaja. Vestlesime põgusalt ja seadsin end lavatsil sisse.
6. päev - 59 km - Asusin varakult teele ja kilomeetrid möödusid kiirelt. Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses sain sooja vett ja akusid laadida (kuigi seda tegelikult vaja poleks olnud). Kruusateed jätkusid terve päeva, aga tõusis ka tuul, mis vintsutas mind läbi. Peatusin põgusalt teele jäänud telkimiskohtades, kuid ei suutnud ära otsustada, kui kaugele tahan täna jõuda. Plaan oli Kilingi-Nõmme, kuid jalad tahtsid midagi muud. Siiski, kui olin Kopra telkimisplatsil jalgu leotanud otsustasin edasi minna ja hilisõhtul jõudsin Kilingi-Nõmme metsarajale. Võiks öelda, et jooksin lõpu, sest soov kohale jõuda oli meeletu.
7. päev - 54 km - Viimane täispikk päev algas jalutusega Kilingi-Nõmmele, kust võtsin oma viimase paki. Järgmisena ei tulnud suurt muutust ja kõndisin jälle mööda kruusateid. Rae järve kandis oli hetkeks isegi jupike matkarada, kuid teadagi see kaua ei kestnud. Nii sain pikalt nautida kruusateid kuniks jõudsin Laiksaarele. Seal jalgu leotades avastasin endal varba alt villi. Püüdsin seda ravida, kuid mis sa ikka teha saad. Hüppasin läbi RMK kontorist, et puhast vett võtta, kuid kedagi polnudki seal ja täitsin pudeli tualetis. Päike oli kõrgel taevas ja minu siht viis keset lagedat kruusateed Massiaru poole. Teekond oli üksluine, kuid viimaks jõudsin kohale. Vahelduseks sain isegi asfaldil kõndida pikemat aega. Ületasin maantee ja saabusin väsinult Kabli looduskeskuseni. Külastasin mereäärt üle mitme päeva. Lõpp juba paistab. Otsustasin päeva lühikeseks jätta ja läksin varakult magama.
8. päev - 10 km - Ärkasin enne viit päikesetõusuga ja seadsin oma sammud randa. Kui rada pööras maanteele, siis mina jäin liivarannale. Ületasin väikesi ojasid, kuid lahtine liiv tegi mind aeglaseks. Jõudnud Lemmele pöörasin tagasi päris rajale maantee äärde. Treimani kandist alates aga jooksis paralleelselt maanteega metsarada, mis tõstis tuju. Viimaks möödusin Ikla asula sildist, Läti lipp juba paistis ja hetk hiljem olingi Eesti piiri ääres. Lõpetasin 2 tundi enne alustusaega ja jõudsin ilusti bussi peale, mis mind kohe viis Pärnu ja sealt juba koju.
Varustus
Kott kaalus ilma vee ja toiduta enim veidi vähem kui 3.4 kilogrammi. Kõigega, mille kaasa võtsin, jäin väga rahule. Seljakott oli seljas mugav ja kerge kraamiga mõnus kõndida. Tarp ja bivy töötasid imeliselt. See oli esimene pikem matk uue bivyga ja võib öelda, et tegin õige otsuse. Kevadel kuivade ilmadega võib isegi piisata väiksemast tarpist. Magamistekk hoidis mind kenasti soojana ning tean, et ainuke asi, mida saanuks teisiti teha on võtta soe sulemüts ja nii ehk isegi kergem magamistekk. Kruusateedel kõndimise jaoks on raja MVP DirtyGirls säärised, mis hoidsid kõik kivikesed eemale ja võimaldasid peatumata kõndida. Ainuke mure oli, et krõps, mille liimisin jalanõudele, ei püsinud kinni.
Mis aga ei töötanud hästi, oli mu vihmajope. Hetkel olen nüüd otsinguil, et leida uus jope, mis vähemalt hoiab mind soojana, kui vihma käes matkan. Tõsisem läbikukkumine oli aga mul Avenza kaartidega. Polnud järelikult neid faile täiesti õigest teinud ja nii pidin peale esimest päeva jätkama peamiselt kas täpsete kaardilehtedega või Google Mapsi GPSiga. Edaspidi ei näe ka vajadust tassida kaasas RMK poolt koostatud matkaraja paberkaarte, kuna ei kasutanud neid pea üldse.
Muus osas töötas kõik nii nagu ette oli nähtud. Järgmisel matkal tean vaid, et pole nii palju seepi vaja ja pean ostma uue veefiltri või vähemalt tegema praegusele sügavpuhastuse.
Lighterpack: lighterpack.com/r/xkiup3
Lemmikud rajaosad
Üllatusi siin ei ole, sest usun need rajaosad ka kõigi teiste matkajate lemmikud. Eks ikka Kõrvemaa, oma päris radade ja kaunite männimetsadega, Sakala tee, mis tõi vaheldust pikkadele kruusalõikudele ja viimaks Liivi lahe äärne (päris rajalt eemal) rand. Kõiki neid iseloomustab see, et tegemist päris matkaradadele. Rohkem pole nõus nii pikki kruusalõike niisama kõndima.
Kokkuvõttes oli rada raske ja kurnav, kuid olen õnnelik ja uhke, et suutsin selle nii kiirelt, alla seitsme päeva läbida!
- Muidumatkaja
