Peipsi retk 115 km
Spontaanselt otsustasin pika nädalavahetuse ajal minna Peipsi järve kallast avastama. Kui kunagine plaan oli alustada Varnjalt, siis nüüd sõitsin bussiga Alatskivile, seal läbisin Alatskivi matkaraja ja suundusin mööda Metsa matkarada teedel kõmpima. Asulatest jäid tee peale veel Kallaste, Kodavere, Ranna, Omedu, Kasepää, Mustvee ja Lohusuu. Lohusuult edasi sain lõpuks matkama ka loodusesse. Käisin kas rannas, kinnikasvanud luiteharjadel või läbisin lihtsalt metsaalust maad.
Kui teisel päeval olin alustanud enne Mustveed ja mööda maanteed kõndinud Lohusuule, siis nüüd sain metsas kõndida läbi Rannapungerja, Kauksi, Uusküla, Alajõe, Jõeküla jpm kohtade. Ööbisin RMK Karjamaa telkimiskohas, mis sattus ootamatult õigel ajal minu juurde. Seal kohtusin ka esimest korda Piirivalvega, kes uudistasid, mida teen.
Kui teisel päeval olin alustanud enne Mustveed ja mööda maanteed kõndinud Lohusuule, siis nüüd sain metsas kõndida läbi Rannapungerja, Kauksi, Uusküla, Alajõe, Jõeküla jpm kohtade. Ööbisin RMK Karjamaa telkimiskohas, mis sattus ootamatult õigel ajal minu juurde. Seal kohtusin ka esimest korda Piirivalvega, kes uudistasid, mida teen.
Kolmas päev algas vara ja külmas, kui mööda randa, sest luited olid liiga võsa kinni kasvanud, rajasin teed Vasknarva poole. Ilm oli õnneks ilus ja kümne paiku hakkasin kohale jõudma. Korra peatas mind veel Piirivalve ja uuris taaskord, mida teen, kes ma olen, kuhu lähen jne. Viimaks hakkas Vaasknarva klooster paistma, jõudsin sadamani, puudutasin piiriposti ja oligi lõppenud see reis. Venemaa paistis üle jõe. Nüüd tuli vaid kuidagi tagasi koju jõuda. Kiirustasin mööda maanteed Remniku poole, et bussile jõuda. Üks vanem vene keelt kõnelenud autojuht pakkus mulle pöidlaküüti mõne kilomeetri jagu ja see tõstis lootust kohale jõuda. Mis aga olukorra lahendas, oli kolmas politseipatrull, kes samuti peatus ja uuris, kuhu lähen. Kuuldes, et Remnikule, võtsid peale ja viisid ära. Nii jõudsingi bussile, sealt edasi Kauksile ja siis juba bussile koju.
Raja väljakutsed
Igal päeval olid uued katsumused. Esimese päeva raskus oli lõpmata pikad sõiduteed. Kord kõndisin Tartu - Jõhvi maantee servas, küll kruusateel, kuid metsaradu peale Alatskivit ei tulnud. Motivatsioon kadus ära ja mõtlesin juba varakult loobumise peale. Samas teadsin, et kui end veel edasi surun, läheb olukord alati paremaks.
Teine päev algas öösel vihmasajuga, mis kestis pikalt. Olin jääs ja loobumise maik oli suus. Õnneks ennelõunal jäi vihm järele ja sain uue innuga jätkata. Kui lõpuks Peipsi randa jõudsin, mõistsin, et pidev lõunatuul oli toonud lained kõik põhjarannikule ja liivariba oli ääretult kitsaks jäänud. Nii pendeldasin pidevalt luiteharja ja ranniku vahel. Jalanõudesse sattunud liiv oli tavaline.
Viimasel päeval muutus liivariba osades kohtades olematuks ning luiteharjal kohalikud enam ei kõndinud. See oli võssa kasvanud ja pidin pusima, et end läbi suruda.
Teine päev algas öösel vihmasajuga, mis kestis pikalt. Olin jääs ja loobumise maik oli suus. Õnneks ennelõunal jäi vihm järele ja sain uue innuga jätkata. Kui lõpuks Peipsi randa jõudsin, mõistsin, et pidev lõunatuul oli toonud lained kõik põhjarannikule ja liivariba oli ääretult kitsaks jäänud. Nii pendeldasin pidevalt luiteharja ja ranniku vahel. Jalanõudesse sattunud liiv oli tavaline.
Viimasel päeval muutus liivariba osades kohtades olematuks ning luiteharjal kohalikud enam ei kõndinud. See oli võssa kasvanud ja pidin pusima, et end läbi suruda.
Tempo
Olen püüdnud nuputada, mis mul teisel päeval toimus, et nii aeglase tempoga kõndisin, ei oskagi arvata midagi peale raskete rajaolude ja kuivatamisele kulunud aja. Esimesel päeval alustasin kell 11 Alatskivilt ja viimasel päeval lõpetasin 10.40 Vasknarva tipus (arvestamata tagasiteed).
Matk oli mul tempokas ja olen rahul, et jõudsin kogu maa ära käidud. Et veel seda tõsta, peaksin vähem magama ja veel efektiivsemaks muutma enda matkamist, ehk pause vähendama.
Inimesed
Ainsad inimesed, kellega rääkisin, olid piirivalvurid. Nemad oli õnneks toredad ja tegid lihtsalt oma tööd. Eks mundris inimest ikka pelga, ei tea kunagi, mida nad tahta võivad. Kõik möödus aga õnneks sujuvalt. Kui peaks veel sinna kanti sattuma, siis kindlasti tasub kaasas hoida dokument, mida mult mitu korda küsiti.
Loomad
Loomi Peipsi kaldal palju ei liikunud. Imetajatest nägin vaid kitsesid, kes minu kuuldes plehku panid. Järve ääres aga nägin mitmeid surnuid kalu, kui ka ühte rapitud parti, kelle soolikad maas vedelesid. See tuli nii ootamatult ja jättis armi mu mälestustesse.
Rahule võis jääda sellega, et kui mujal juba puugid liiguvad, siis Peipsi ääres (nagu üks infostend väitis) tuleb kevad hiljem ja nii ei kohanud ühtegi puuki ega sääske. Sain rahus igal pool magada, kartmata haigusi.
Rahule võis jääda sellega, et kui mujal juba puugid liiguvad, siis Peipsi ääres (nagu üks infostend väitis) tuleb kevad hiljem ja nii ei kohanud ühtegi puuki ega sääske. Sain rahus igal pool magada, kartmata haigusi.
Ilm
Aprilli lõpu ilm on heitlik ja muutlik. Kõik kolm päeva puhus meeletu tuul, eriti kui olid rannas. Ülejäänud aja oli enamiku matka jooksul vahelduv pilvisus ja päeval küllaltki soe (u 10°C). Esimene öö hakkas korralikult vihma pladistama, mis kestis edasi ka hommikul. Samal ajal oli jahe ning külmetasin ka kõndides. Teisel ööl langes temperatuur -1°C ja Mustveel (kus ilmajaam ja pool kraadi soojem), näitas tuulekülma -3.5°C. Õnneks soojenes ka siis temperatuur kiirelt ja ilm oli kuiv kuni bussi peale jõudmiseni.
Toit ja söömine
Kaasas oli mul kahe ja poole päeva toit. Kaks hommikusööki ja õhutsööki ning kolm pakki päevasnäkke. Viimaseid ei jõudnudki ära süüa enne kui olin juba tagasi. Toidu osas jäin väga rahule ja kui esimesel päeval tundus, et võtsin ehk liiga palju kaasa, siis teisel päeval oli nälg juba suurem ja sõin kogu päeva toidu ahnelt ära.
Päevane kilometraaž
- päev - 40 km - Miks ma teen seda endale?
- päev - 50 km - Peipsi kant on nii ilus
- päev - 25 km - Ega see sihtkoht ei olnudki nii oluline
Varustus
Viimasel päeval oli kott nii kerge, et võib väga rahul olla kõikide nende eurodega, mille olen ära andnud, et koti kaalu vähendada. See oli esimene kord, kui tarpiga vihma käes olin ja see sai kogu taevast tulnud veega ülimalt hästi hakkama. Püsisin kuiv ja väga mugav oli kõik muu enne kotti ära panna, kui tarpi kotti panin. Küllap katsetan sellega veel ja saan järgmisel matkal juba kiiremini ja paremini selle üles. Hästi töötasid ka need traadist MYOG vaiad, mis tein, et tarpi külgi all hoida, võin MSR Mini Groundhogse kaks tükki koju jätta.
Vihmajope oli väheke veider, sest kuidagi oli tulnud sisse vesi selja peale, kahtlen, et ma külmavärinates olles higistasin nii palju. Ei oska praegu arvata midagi peale selle, et seljakott lihtsalt hõõrus selle sisse mu jopest. Eks me näe. Vihmaseelik oli aga vägev, teeksin selle ainult u 10 cm laiema, et kataks rohkem tuule käes.
Magamiskotti ma veel õpin tundma, aga hoidis mind elus ja võrdlemisi soojana, seega võib selle ostu ka õnnestunuks lugeda. Selliste temperatuuride juures vajab mu pea tõenäoliselt paremat soojustust, kui üks fliismüts.
Selle matka MVP oli mu tuulejope, mis püsis seljas kõik need kolm päeva. Ilma selleta poleks ma ellu jäänud ja rajaga hakkama saanud. Veel tasub mainida BeFree filtrit, mille puhul pean jälgima, et öösel kaissu haaraksin külma eest kaitseks. Samuti tasub mõelda, kas korgimaterjalist palli on vaja kaasas tarida, ei kasutanud seda kordagi. Ülejäänud varustus töötas hästi ja ei pannud seda tähele.
Vihmajope oli väheke veider, sest kuidagi oli tulnud sisse vesi selja peale, kahtlen, et ma külmavärinates olles higistasin nii palju. Ei oska praegu arvata midagi peale selle, et seljakott lihtsalt hõõrus selle sisse mu jopest. Eks me näe. Vihmaseelik oli aga vägev, teeksin selle ainult u 10 cm laiema, et kataks rohkem tuule käes.
Magamiskotti ma veel õpin tundma, aga hoidis mind elus ja võrdlemisi soojana, seega võib selle ostu ka õnnestunuks lugeda. Selliste temperatuuride juures vajab mu pea tõenäoliselt paremat soojustust, kui üks fliismüts.
Selle matka MVP oli mu tuulejope, mis püsis seljas kõik need kolm päeva. Ilma selleta poleks ma ellu jäänud ja rajaga hakkama saanud. Veel tasub mainida BeFree filtrit, mille puhul pean jälgima, et öösel kaissu haaraksin külma eest kaitseks. Samuti tasub mõelda, kas korgimaterjalist palli on vaja kaasas tarida, ei kasutanud seda kordagi. Ülejäänud varustus töötas hästi ja ei pannud seda tähele.
Lemmikud rajaosad
Enim jäid meelde mulle luitevallid Lohusuu ja Rannapungerja vahel, kus neil oli kohe lust matkata. Pehme samblavaip hoidis mu jalgu ja kitsede (?) poolt sissetallutud kitsas rada oli põnev. Teiseks tooks ka välja risujää vallid viimasel päeval. Ei arvanud, et neid kohtan ja nii oli see tore üllatus. Varem olen vaid neid lehes näinud ja nüüd sain ise turnida ja jäätükke imetleda päikese käes.
- Muidumatkaja