Kauksi-Penijõe matkatee 614 km

 Sissejuhatus
Penijõe-Aegviidu-Kauksi RMK matkatee on 614 km pikk, millest pea poole veedab see Ida-Virumaal. Mina matkasin seda alustades Kauksist, Peipsi kaldalt, kus see läbi Alutaguse rahvuspargi võtab suuna Läänemerele. Rada läbib Ida-Virumaa tööstusmaastikke ja -linnu, rannikut, Kesk-Eesti metsi, rabasid, kõnnib mööda linnustest ja mõisadest ning jõuab välja Läänemaale Matsalu rahvusparki, kus Penijõe mõisa juures otsa saab.
Minu jaoks oli see pikim matk, mida järjepanu teinud olen ja viimane RMK matkatee, kuhu polnud veel oma sammu tõstnud. Rada oli vaheldusrikas ja liialt

polnud pikki üksluiseid lõike (v.a Virtsu raudteetamm ja Lääne-Eesti). Mina soovitan rada alustada samuti Kauksist, kuna nii jäävad vaid viimaseks pingutuseks pikad kruusasirged ja rada saab hea alguse kaunite loodusmaastikega. Samas kui oluline on jätta hea asi lõppu, siis tasub teha asja vastupidi.

In English: https://muidumatkaja.blogspot.com/2023/08/kauksi-penijoe-hiking-trail.html

Raja väljakutsed
Enim valmistasid raskust kaks rajalõiku. Esimene oli Ontika kallas, kus kilomeetrite viisi tuli matkada mööda läbimatud rannajoont. Rand oli täis paksult pikali kukkunud puid, millest sai kas suure vaevaga üle ronida, mööda kõndida põlvini lainetavas meres või turnida mööda lögast, sinisaviga kaetud pangaserva. Mina valisin meres kõndimise. Teine raskem osa algas alates Rabivere lõkkekohast, kus pea katkematult tuli kõndida mööda kruusateid, eriti kurnav oli endine Virtsu raudteetamm, kus sai kilomeetrite viisi lihtsalt otse kõndida.
Muus osas kimbutas mind ühel õhtul pikk torm, kus kallas valget vihma ja lõi äikest. Õnneks pääsesin eriti karmist tormist, mis päev peale minu matka Lääne-Eestit tabas.

Tempo
Raja läbisin 15 päevaga, täpsemalt 14 päeva ja 18 tundi, millest kaks päeva läks keskelt tervenemise peale. Keskmiselt tegin 48 rajakilomeetrit matkapäevadel, jättes välja kaks haigusepäeva ja samas ka umbes 15 km mille kõndisin väljaspool päris rada. Täpsem graafik on siin:
1. päev - 30 km - Kauksi-Agusalu
2. päev - 50 km - Agusalu-Jõuga
3. päev - 47 km - Jõuga-Vaivara
4. päev - 41 km - Vaivara-Toila
5. päev - 46 km - Toila-Aidu-Liiva
6. päev - 65 km - Aidu-Liiva-Punasoo
7. päev - 53 km - Punasoo-Mardihansu
8. päev - 49 km - Mardihansu-Lehtse
9. päev - 53 km - Lehtse-Paunküla asula
10. päev - 10 km - Paunküla ja haiguspäev
11. päev - 0 km - haiguspäev
12. päev - 40 km - Paunküla asula-Järlepa
13. päev - 56 km - Järlepa-Varbola
14. päev - 46 km - Varbola-Hirvepargi
15. päev - 40 km - Hirvepargi-Penijõe

Inimesed
Rajal kohtasin kokku kolme teist matkajat. Kahte neist kohe esimesel päeval kui lahkusin Peipsi kaldalt ja vahetasime paar sõna. Ainsat teist matkajat nägin kaitseväe keskpolügoni juures, kes oli juba 12. päeva teel olnud ning kellega rääkisime hetke kauem rajast üldiselt ja keda nähtud on. Tema olevat mõnda teist matkajat veel näinud, kuid tundub, et nemad ei teinud tervet rada, sest mina neid ei kohanud.
Tore pererahvas oli Soosaare talus, kelle maal metsamajake. Neilt sain vett ja head soovid kaasa. Lisaks lahked inimesed Õnnela külalistemajas, kus küll RMK väidab, et saab kaevust vett, aga seda seal pole ja minu õnneks oli külalistemaja omanikud nõus kohale tulema ja vett andma.
Viimaks loomulikult ka minu pere, kes aitas mind ootamatu vigastusega rajalt kaheks ööks kõrvale, viisid arsti juurde ja lubasid voodis terveneda. Samuti oli tore koos nendega paar kilomeetrit kõndida, kui mind ühel päeval saatsid teel. Rada on võrdlemisi üksik ja sellised hetked teevad südame soojaks.

 

Loomad
Nägin mitmel korral jäneseid, rebast ja taevas lendavaid kulle. Enim jättis mällu jälje kord, kui kõndisin paduvihmas Viivikonnale ja keset mahajäetud kruusateid jooksis minu poole jänes. Jäiin seisma, aga see vist ei märganud mind. Alles paar meetrit minust ehmatas ja pani jooksu. Küll aga jäi minust kaugemal seisma ja vaikselt tuli uuesti minu juurde. Istus paari meetri kaugusele ja piidles mind pikalt. Sai vist üks hetk ikkagi aru, et olen inimene ja siis jooksis päriselt ära. Polnud jänest nii lähedalt näinudki ja jõudsin lausa märgata kui märg selle karvkate oli vihmast.

Üldiselt veel eks suvel siin putukaid palju, mind ründasid eri aegadel sääsed, kihulased, parmud, puugid ja põdrakärbsed. Õnneks tulin nende kõigiga toime ja hulluks ei läinud.

Ilm
Kaks vihmavaba päeva olid palavad, ülejäänud päevadel tuli iga päev kas või natukenegi vihma. Hullemad korrad olid Viivikonnale kõndides, kus lausvihma sadas tundide viisi ja jube märg oli olla. Teine kord sattusin äikesetormi keskele, kus samuti mitu tundi tuli vihma, vahel lausa valget vett taevast ja lõi äikest. Too kord tundsin juba muret, sest sellise ilmaga hakkas päris jahe ja püüdsin leida hetke, kus jope pealt võtta ja fliis selga panna.
Muidu aga oli ilm matkamiseks mõnus ja ainult üksikutel hetkedel pidin leitsakut taluma. Üllatav on, kuidas mullu Hiiumaal matkates sain vaid ühe vihmapäeva ja sel suvel, samal ajal vaid paar vihmavaba päeva.
Temperatuurid püsisid päeval 20°C juures. Mõnel soojal päeval tõusis ka üle 25°C, kuid õnneks neid päevi oli mõni üksik ja sain mõnusa ilmaga matkata. Öösiti püsis temperatuur enamiku öödest 10°C lähedal, alla 7°C ei langenud, kuid mõni öö oli kohe eriti soe, jäädes üle 15°C.

Raha ja asulad
Ida-Virumaal läbib matkatee pidevalt asulaid ja kui poest asju osta, siis ei pea toidu pärast üldse muretsema. Kesk-Eestis suurte asulate arv väheneb ja Lääne-Eestis on vaid Märjamaa suurem asula. Ida-Viru linnades on poed ka suuremad, hiljem leiab pisikesi Meie kauplusi ja Aldar Marketeid.
Mina saatsin omale toidu pakiautomaatidesse: Sillamäele, Roelasse, Aegviitu ja Kohilasse. Kui tahta, siis saab veel saata Iisakule, Kiviõlisse, Kadrinasse, Kosele ja Märjamaale. Samas on ka neis kohtades olemas poed, kus varusid uuendada. Peamiselt kulus minu raha vee, jäätise ja ravimite peale.

Vesi
Sel matkal sai suurimaks katsumuseks vesi. Esimesel päeval avastasin, et mu filter on korrast ära ja laseb väheke õhku läbi. See tähendab, et ei filtreeri korralikult. Tellisin Kiviõlisse uue filtri, kuid kui seda kasutama hakkasin taipasin, et selle olukord on veelgi hullem. Nii ei julgenud palju vett filtreerida ja panustasin poest vee ostmise peale. Seega tassisin vahel korraga üle 2.5 liitri, kuigi muidu poleks see tarvilik olnud, kui oleksin jõgedest ja mõnest järvest vett kogunud. Siin kohal pean taas tänama Soosaare pererahvast, kes mulle vett andis ja tagas, et kuivale ei jäänud. Mainin ka ära, et kuigi RMK väidab, et Punasoos on “lähedal asuv oja”, siis mina seda ei leidnud.

Päevik
1. päev - 30 km - Kauksi-Agusalu. Hommikuse bussiga sõitsin Kauksile, kus RMK külastuskeskus oli veel suletud, sellest hoolimata alustasin oma teed varakult. Kohe alguses pöörasin ametlikult rajalt kõrvale, mis on 12 km asfaltteed, ja läksin Peipsi randa. Soovitan seda igaühele, sest suuri takistusi pole, peale ühe oja, millest saab üle ühe puutüve abil, ning nii kõndimine kui loodus on palju põnevam. Vahelduseks võib kõndida ka mööda luiteharja. Alajõelt algasid sõiduteed, mida mööda kõndisin kuni Agusalu lõkkekohani, mis üle kahe km rajalt eemal, kuid mis on kauni järve lähedal ja pigem asustusest kaugel.

 

2. päev - 50 km - Agusalu-Jõuga
Hommikul ärkasin kauni ilmaga ja suundusin mööda kruusateid edasi. Rada ühtis Alutaguse rattarajaga ja nii olid huvitavad sildid tee ääres, mis tutvustasid kohaliku eluolu. Kui jõudsin Kotka matkarajale, siis algas päeva huvitavam osa. Seal oli matkata mõnus ja puhkekohad olid tihedalt. Ootasin Kõrtsikraavi katuse all vihmapilve möödumise ning siis tõttasin edasi. Väikesi teid mööda ja elektriliinide all kõndides jõudsin Jõuga järvede äärde, mis aga on populaarsed kohalike seas ja nii pidin poole ööni kuulama mingi seltskonna pidutsemist.

 

3. päev - 47 km - Jõuga-Vaivara
Hommikut alustasin vara mööda metsasihte ja kruusateid kõndides. Kurtna kandis oli tehtud pikad matkaraja jupid, mis tõstsid tuju pilves ilma puhul ja kaunite järvede kohta oli huvitav õppida. Õige pea jõudsin aga põlevkiviraudtee äärde ja minuga koos saabus vihm. Kõndisin raudtee ääres ja ka mööda ülisuurte lompidega kruusateid, kuniks jõudsin mahajäetud Viivikonna asulasse. Tondilossidest mööda minnes kõndisin edasi mööda metsasihte ja kruusateid Vaivara lähistele, kus põlluservas enda magamisaseme tegin.

4. päev - 41 km - Vaivara-Toila
Varahommikul sõitis minust mööda üks auto ning kartsin, et keegi tuleb pahandama, aga minu õnneks seda ei juhtunud. Kõndisin vihmas Sinimägedele, kus oli huvitav käia kohas, millest nii palju kuulnud olen ajalootundides. Sealne vaatetorn oli väga äge ja Läänemeri juba paistis! Varsti jõudsingi sinna ja proovisin natuke lutsu visata, sest meri oli rahulik. Metsaradu mööda kõndisin Sillamäele, võtsin sealt oma paki, pesin COOPi tualetis oma sokke ja kuivatasin Langevojal asju. Paar kilomeetrit mööda Tallinn-Narva maanteed mööda püüdsin ellu jääda ja siis oli siht panga pealne. Hetkeks sain kaunist pankrannikut vaadata, kui minuni jõudis torm: tohutu vastutuul ja paduvihm käis üle. Viimaks jõudsin Toilasse ja seadsin mere ääres, RMK lõkkekohas tarpi üles.

5. päev - 46 km - Toila-Aidu-Liiva
Sel päeval oli füüsiliselt kõige raskem jupp. Hommik algas kohe väikese soojendusega mere ääres puude ületamisega, korraks sain asfaltteele ja siis tuli juba kilomeetrite viisi püüda kuidagi rada ületada. Valik oli: roni lögasel sinisavil, roni üle puutüvede või kõnni meres. Mina otsustasin viimase kasuks. Olin üliõnnelik, kui viimaks see jupp läbi sai. Edasi tuli aga pikad kruusateed kuni peale Kohtla-Nõmmet suundusin tööstusmaastikule. Aidu karjäär oli väga raske, kuna rada oli joonistatud pidevalt üles-alla minema. Ületasin kahe parvega veega täitunud karjääri, turnisin lahtise kruusa hunnikutel, jagasin teed krossisõitjatega ja laskusin järsakutest peenikese nööri abil.

6. päev - 65 km - Aidu-Liiva-Punasoo
Päeva esimene pool tõi kaasa ülipika kergliiklustee, kuid jõudes Uljaste järve juurde pääsesin lõpuks Ida-Virumaalt välja. 6 päeva olin ühte maakonda läbinud. Lääne-Virumaa tõi kaasa märgistuse halvenemise ja pikad kruusateed. Puhkasin hetkeks jalga ja küsisin vett Soosaarel ning siis kõndisin edasi Punasoo poole. Teele jäi üks jube soolõik, kus paaril kilomeetril nipsasin oma riietelt ära lausa 16(!) puuki. Punasohu jõudsin öö hakul ja viimased meetrid läbisin pimeduses. Olin kõndinud 65 kilomeetrit!

7. päev - 53 km - Punasoo-Mardihansu
Kui ülemöödunud päev oli üldfüüsiliselt raske ja möödunud päev jalgadele koormus, siis nüüd pidin ületama vaimsed katsumused. Mure jalgade ja akude kestvuse pärast tõi meeleolu alla. Roelasse jõudes olin juba valmis plaanima kas puhkepäeva või matka lõpetamist. RMK oli lisaks raja suunanud läbi suvalise heina. Matka päästis aga Roela käbikuivati muuseumi juures olnud elektrikilp, kus sain akusid laadida ja veekanister kus asju pesta. Sõin head toitu ja tuju kohe tõusis. Matkarada läks ka imelisele metsarajale, kus kilomeetrid aina möödusid. Raketibaasi juures ei pakkunud mulle ausalt öeldes väga huvi need tuumalõhkepeade hoiustamise varemed ja muu taoline. Läbi võsa rassimine ja märgistuse puudumine tekitas tüdimust. Kui peale Porkuni järve veel sadama hakkas, siis otsustasin, et pean midagi muutma järgmisel päeval.

8. päev - 49 km - Mardihansu-Lehtse
Otsustasin võtta nüüd vabamalt ja mitte hoolida enda paika pandud soovitud ajakavast. Kõnnin palju jaksan ja kui ei jaksa siis ei kõnni. Nii asusin teele ja õige pea õnnistati mind laheda metsarajaga, mis kestis Kadrinani. Nautisin teed ja Kadrinas ka jäätist palava ilma puhul. Kuigi edasi olid sirged kruusateed, siis tuju oli hea ja jõudsin kiirelt Ohepalusse. Seal tegelesin sellega, et vett saada, sest RMK oli lubanud kaevu, seda aga polnud. Õnneks külalistemaja omanikud olid nõus pühapäeval tulema ja vett andma. Suunaga keskpolügonile kohtasin üle pika aja matkajat, kellega vestlesime. Tema ütles, et tulev lõik on lausa luksus ja pean nõustuma. Mõnus metsatee kilomeetrite viisi mööda keskpolügoni piiri tekitas tunde lausa joosta seal. Kuigi parmud ja sääsed ründasid, siis õnneks jäid nad järele kui jõudsin jubeda, hiiglaslike lompidega kruusateele. Möödusin metsarajal veel Tõõrakõrvest ja peale Lehtse asulat seadsin põllu servas vara vihma eest enda aseme valmis,

9. päev - 53 km - Lehtse-Paunküla asula
Mööda metsateid ja heinaradu kõndisin Jänedale, kust algas pikem matkarada. Korra peatusin Kalijärve ääres, kus lapsena sai palju käidud. Siis aga matkasin Aegviidu poole ja sealses RMK külastuskeskuses sain panna akud laadima ja asjad veidi kuivama. Käisin samal ajal pakiautomaadis söögil järel. Pesin kraanikausis veel sokke ja mööda kruusateid (hetkeks ka matkarada) kõndisin edasi. Poole tee pealt hakkas mu vasak jalg tohutult haiget tegema iga sammuga. Võtsin valuvaigistit ja Voose lõkkekohas vaatasin asja täpsemalt üle. Sääre peal oli tekkinud munakas, mis kiirgas valu hüppeliigesesse. Ei osanud midagi ette võtta ja kõndisin edasi. Valuvaigistid aitasid palju. Sae-Paunküla kanali ääres kohtasin massiliselt parme ja hiljem kui valuvaigisti mõju oli ära kadunud, seadsin end metsa all magama.

10. päev - 10 km - Paunküla ja haiguspäev
Hommikul sain aru, et valu pole kuhugi kadunud ja kutsusin oma vanemad Paunkülla järele. Käisin arsti juures ja mulle öeldi, et “mingi must putukas” on mind hammustanud. Mulle anti antibiootilist kreemi ja käsiti puhata. Lisaks võtsin Zyrtecit, mis on antihistamiin.

11. päev - 0 km - haiguspäev
Vedelesin enamiku päevast voodis ja puhkasin jalga. Paistetus ja valu olid alla läinud ja nii otsustasin järgmine hommik edasi matkata.

12. päev - 40 km - Paunküla asula-Järlepa
Ennelõunal jõudsin tagasi Paunkülla, kus kohe astusin matkarajale. Seda mööda kõndisin Piibe maanteeni ja Kose ristis küsisin söögikohast vett. Mööda kruusateid nautisin vihma ja üks hetk muutus see päris äikesetormiks. Taevast tuli valget vihma ja minul hakkas niiske ja külm. Muretsesin, et ma ei alajahtuks ja ühel hetkel kui vihm korraks vaibus koukisin kotist ruttu fliisi ja panin selga. Mööda matkarada jõudsin õhtuks Järlepa lõkkekohta ja esimest korda oma matkamise jooksul tegin üles tule. Soojendasin end selle ääres ja rahunenuna läksin magama.

13. päev - 56 km - Järlepa-Varbola
Hommikul kõndisin Loone linnuse poole ja kuna sealne sild on uuesti üles ehitatud otsisin vana matkateed. Leidsin ainult võsa aga vähemalt sain külastada Loone linnust, kus vanasti sai palju käidud. Jõudsin Kohilasse, kus võtsin toidupaki ja mu pere kõndis minuga mitu kilomeetrit kaasas. Käisin korra ka sealses raudteejaamas, kus päris tualett ja jooksev vesi. Ees ootas mõnus pikk matkarada mööda Rabivere raba. Seda küll palju ei hooldata, kuid matkata oli seal mõnus. Mingi hetk muutus see aga sooks ja siis kõrgeks rajata heinamaaks, kus pidin GPSi järgi orienteeruma. Ühel hetkel suutsin ka ära eksida. Rabivere lõkkekohta jõudes hakkas just sadama ja peale puhkepausi oli sadu järele jäänud. Kõmpisin mööda väikesi kruusateid kuniks õhtul jõudsin Varbolasse. Avastasin aga, et mu jalg on uuesti ja seekord hullemini üles paistetanud.

14. päev - 46 km - Varbola-Hirvepargi
Hommik oli ilus ja suund oli Märjamaa. Telefoni teel perearsti nõuandeliiniga konsulteerides ostsin Märjamaalt ravimeid ja tuli välja, et see, kui olin iseseisvalt Zyrtecit võtnud, oli parim otsus olnud, kuna just see oli järelikult mu jalga aidanud. Istusin Märjamaal peatee ääres murul, külmutatud köögiviljasegu jalal ja sõin jäätist. Varsti tuli aga edasi minna ja nüüd jõudsin Virtsu vanale raudteetammile. Kilomeetrite viisi sirget kruusateed. Kui õhtul Hirveparki jõudsin olin õnnelik, et viimaks natukenegi rohkem loodust. Tegin nõlvale oma aseme ja üllatavalt oli seal sääski normaalne kogus, mitte nagu muidu eeldaks tiigisaarel.

15. päev - 40 km - Hirvepargi-Penijõe
Viimast päeva alustasin vara, et kindlasti jõuaksin bussile koju. Raudteetamm suuresti jätkus, kuigi hetkeks tegin ka põike jõe lähedalt rinnuni heina sisse. Tagasi raudteetammil ei toimunud midagi põnevat kuni üks hetk pöörasin suunaga Matsalu rahvuspargi poole. Kirblast küsisin kohvikust palava ilma tõttu vett ja jätkasin mööda igavaid teid teed rahvuspargi poole. Võib öelda, et luhad olid kenad, kuid suurt muljet mulle ei jätnud. Pigem jättis matka lõppu veel jälje Karusselja suur pärn ja siis saigi matkatee oma lõpu kulunud kilomeetriposti juures.
Peatusin hetkeks Penijõe mõisas RMK külastuskeskuses ja siis jalutasin veel Lihulasse, kus õige pea hüppasin bussile.

Varustus
Koti baaskaal oli matka alustades 2.88 kg ja kogukaal ilma vee ja toiduta 2.95 kg. Kõike, mis mul kaasas oli saab näha siin inglise keeles: https://lighterpack.com/r/v9167s
 

Väga head: Peamine, millega sel matkal rahule jäin, oli mu seljakott Nashville Cutaway. Sellega oli lausa lust matkata. Vestistiilis rihmad olid mugavad ka kui tassisin lisaks baaskaalule 2.5 kilo süüa ja 2.5 liitrit vett, see jäi u 3 kilo alla max soovitatud raskuse ülempiirist. Kotist oli asju mugav saada, väikesed taskud rihmade küljes ja suur lai tasku taga tegid asjade võtmise kõndimise ajal väga lihtsaks.
Lisaks aitas mul pikad kruusateed üle elada Dirty Girls säärised, mille tõmbasin oma jalanõude peale ning mis hoidsid kivikesed ja sodi tossude seest väljas. Ainuke negatiivne osa oli see, kui krõps ei tahtnud püsida mu jalanõu küljes kinni ja pidin mitu korda seda uuesti liimima. Asi, millega sai väga rahule jääda olid mu XERO Mesa Trail maastikujooksutossud. Ühtegi villi neist ei tekkinud, kuivasid võrdlemisi kiiresti (mõne tunniga sooja ilmaga kõndides) ja olid kogu matka vältel mugavad. Olen üllatunud ka nende vastupidavusest, sel aastal nendega teinud pea 1300 km juba ning alles selle matka lõpus hakkas pealmine riie veidi katki minema. Usun, et saan veel paarsada kilomeetrit kõndida nendega.
Eestis suvel matkates on ülimalt oluline ka kaasas kanda peavõrku, ainult see tagas mu matka jätkumise kui sattusin sääse- või parmupilve. Sea To Summit Nano peavõrk on kerge, lihtsasti kasutatav ja odav.
 

Jäin rahule: Muus osas sai tegelikult kõigega rahule jääda. Tarp ja bivy töötasid koos hästi, kuigi pean üle vaatama nende omavahelise kinnituse. Iseõmmeldud magamiskott on väheke väike ja selle pean ümber tegema, aga see hoidis mind soojas nii kerge kaalu juures. Elektroonika töötas kenasti ja mõlemad, nii hügieeni kui esmaabi komplektid olid üldiselt täpselt see, mida vaja. Ainus, mida edaspidi muudan on see, et kannan kaasas rohkem valuvaigistit ja lisaks antihistamiini. Üllataval kombel jäin seekord rahule Montbell Versalite vihmajopega - püsisin üldiselt kuivana ja vihma see seekord läbi ei lasknud mujalt kui vahepeal oli kapuuts seest märg.
 

Pettumus: Kaks asja, mis mulle pettumuse valmistasid olid küpsetuskott veekindla kotina ja veefilter. Olin seda küpsetuskotti juba paarsada kilomeetrit kasutanud ja nii sai poole matka pealt selle eluiga otsa. Kott läks puruks ja edasi matkasin nii, et kasutasin poekotti selle asemel. Edaspidi jään ikkagi Nylofume kottide juurde pikal matkal. Veefiltri puhul oli peamiseks pettumuse allikaks see, et kui avastasin kohe matka alguses, et kaasas olev filter on katki läinud, siis kui tellisin uue, oli see samuti defektiga. See tähendas, et hoidusin filtreerimast, kui just äärmist vajadust polnud ja tassisin lausa 2 liitrit rohkem vett kaasas kui oleks vaja olnud. Praegu tegelen garantiiga ja tõenäoliselt vaatan edaspidi Platypus Quickdraw filtri poole.

Lemmikud rajaosad
Sügavaimad mälestused jätsid mulle Peipsi kallas, kuhu kõigil soovitan asfalttee asemel minna, Kurtna järved oma vanade ja kaunite matkaradadega, Ontika kallas väga raske puude ületusega ja Rabivere raba kauni rabamaastiku ja vähekäidud rajaga.

Kokkuvõte
Tegemist oli kolmanda suurema matkaga mul Eestis ja tunnen end juba kindlalt siin matkates ning sellega kuidas hakkama saan erinevate katsumustega teel. Nüüd veel soov sel sügisel lõpetada viimane RMK rada Ähijärvelt Perakülani ning siis jääb üle vaid välismaale edasi minna.

- Muidumatkaja