Ranniku matkarada 1235 km
Ranniku matkarada, leedu keeles Jūrų takas, läti keeles Jūrtaka, inglise keeles Baltic Coastal Hiking Trail on rada Leedu lõunapiirist Tallinnani mööda kolme riigi rannikut. Tegemist on vähematkatud, kuid looduskauni matkarajaga, mis on osa pikemast E9 matkateest. Võrreldes muude Baltimaade matkaradadega on selle raja eelis vähene mööda teed kõndimine. See oli ka põhjus, miks ma 2024 suvel selle ette võtsin.
Raja väljakutsed
Planeerimisel oli üks olulisimatest takistustest fakt, et minu teada pole ükski matkaja seda rada järjest läbinud. Seega olen esimene matkaja seda rada algusest lõpuni läbimas. Juhendmaterjal on ainult mõeldud lühikeste päevade tegemiseks ning kohati planeeritud ebaloogiliselt. Niisiis pidin ise otsima, planeerima ja katsetama enamiku vajalikust infost.
Nagu ka nimi ütleb, siis enamiku ajast oli "rada" rannikul ehk ainsad katsumused olid, kuidas kaitsta end päikese, tuule, soolavee jms eest ning kuidas vaimselt jaksata teed jätkata. Põhja poole kõndides jäi enamiku ajast päike selja taha. Ei soovita kellelgi seda lõunasuunas kõndida. Päikese eest olin kaitstud üle keha riietusega ja kui inimesi ümber polnud, siis käisin ringi ainult ninaots väljas. Teisalt olid mul kuni Pärnuni jalas sandaalid ja jalad põlesid ning kuivasid soolase vee tulemusel. Neid pidin hakkama iga õhtu kreemitama enne magamaminekut. Tossud aga oleks minu hinnangul vale valik olnud ja paljajalu, kuigi proovisin, siis polnud samuti minu hinnangul mugav.
Vaimselt põhjustas raskusi tohutu üksluisus. See on siiani mu kõige raskem retk vaimselt olnud. Umbes 500 km matkamist oli üksluisel ja üksildasel rannikul. Maastik muutus imevähe, kuid isegi selle nägemiseks tuli päev otsa kõndida. Olin kohati valmis alla andma, aga surusin nendest muremõtetest läbi ja tulin toime.
Tempo
Minu matka pikkuseks tuli 1235 km, millest 945 läbisin jala ja 290 km rattaga (Lääne-Eesti maanteed). Selle maa läbimiseks kulus mul 22 päeva ja 4 tundi. Kõik asukohad on antud lähima asula järgi, kui pole märgitud teisiti.
1. päev - 19 km: piiritsooni algus - Pervalka
2. päev - 49 km: Pervalka - Klaipėda
3. päev - 48 km: Klaipėda - Pape
4. päev - 49 km: Pape - Liepāja
5. päev - 50 km: Liepāja - Ulmale
6. päev - 49 km: Ulmale - Ventspils
7. päev - 46 km: Ventspils - Lūž
8. päev - 56 km: Lūž - Kolka
9. päev - 47 km: Kolka - Upesgrīva
10. päev - 50 km: Upesgrīva - Lāčupīte
11. päev - 49 km: Lāčupīte - Jurmala
12. päev - 40 km: Jurmala - Garciems
13. päev - 46 km: Garciems - Dunte
14. päev - 47 km: Dunte - Kuivaste (Kuiviži)
15. päev - 46 km: Kuivaste - Võidu
16. päev - 22 km: Võidu - Raeküla
17. päev - 8.5 km: Raeküla - Pärnu jõgi
Hüppasin ratta selga.
18. päev - 84 km: Pärnu jõgi - RMK Matsiranna
19. päev - 165 km: Matsiranna - Kaevere
20. päev - 73 km rattaga + 18 (20) km jalgsi: Kaevere - RMK Peraküla
Edasi ainult jalgsi.
21. päev - 50 km: Peraküla - RMK Padise
22. päev - 49 km: Padise - Lohusalu
23. päev - 50 km: Lohusalu - Tallinn
Inimesed
Matkajaid nägin kokku kaks korda. Ühe korra oli kohalik spordiklubi väljas matkamas osakest rajast ning järgmine päev nägin üht matkajat, kellel polnud soovi vestelda. Muidu aga oli rannas inimesed, kes nautisid sooje suvepäevi. Naljakas oli, kui kõndisin pikalt inimtühjas rannas, eriti tuli seda ette avamere kaldal, ja järsku, kuna lähedal on kuurort, oli rand paksult rahvast täis. Vahel aga võisin kõndida pool päeva nägemata ühtki inimest.
Aitäh tahan öelda esmalt oma sõbrale ja tema perele Pärnus, kes võtsid mind enda juurde, lubasid vigastatud jalga ravida ning kelle juures oli mu ratas mind ootamas. Teiseks tahan veel tänada RMK Peraküla külastuskeskuse töötajat, kellega oli mul tore vestlus, lubas mul akusid laadida ja keda ma teavitasin, et jätan oma ratta nende juurde pikemaks ajaks.
Viimaks soovin head tervist kõikidele nudistidele, kelle randadest ma läbi jalutasin.
Loomad
Sarnaselt vaadete tühjusele oli ka loomi ääretult vähe. Enim nägin kajakaid või muid veelinde. Liivi lahe ääres sagenesid lindude silmamised. Seal oli nii luiki, parte, laglesid jt. Samuti oli neid rohkem Väinamere ääres. Samuti nägin Kolka neeme kandis taevas lendamas üht kotkast. Imetajatest nägin ainult ühte surnud hüljest randa uhutuna. Võib julgelt öelda, et augusti kuus seal faunat väga pole, vähemalt sel ajal kui mina liikvel olin.
Ilm
Sellega mul ikka väga vedas. Sain väga vähe vihma ja enamik ajast paistis päike. Eestis oli ühel hetkel torm üle käinud ja minul, vaid veidi lõunapool, oli lihtsalt ilm tuulisem. Alles Põhja-Eestis oli veidi ilm vihmasem, aga ka see oli vaid mõnel hetkel.
Planeerisin kulutada kuni tuhat eurot. Reaalsuses kulus vaid 650€. Poole sellest võttis endale varustus ja teise poole toit. Pisut maksin ka transpordi eest, kuid suure osa sain LUXi sooduskoodiga tasutud ning Tallinnast oli vaid vaja koju sõita, muud midagi.
Asulaid oli teel tihti ja üle paari päeva toidu polnud vaja kordagi tassida. Kõige keerulisem oli poodidega Eestis, kus rada polnud puhkamiseks sobivate liivarandade ääres ja seega ei käi seal ka väga inimesi. Õnneks tegin enamiku sellest ratta seljas ja niisiis ei pidanud ka sel juhul toitu palju kaasas tarima.
Kohati olid asulad isegi takistuseks, kuna neist kõigist tuli läbi kõndida. Muud võimalus ei olnud. Jurmala ja Riia puhul mängis see eriti rolli, sest ei soovinud ega ööbinudki kordagi majutuses. Sellepealt hoidsin ka raha kokku. Võimatu oli aga Jurmalast ja Riiast ühe päevaga läbi kõndida. Niisiis magasin vaikselt ühes Riia linnametsas, millest rada läbi läks.
Detailse rajapäeviku koostamine jääb praegu tuleviku ülesandeks. Lisan siia lingi, kui see valmib.
Varustus
Pakkisin kaasa võimalikult kerge koti, sest tingimused tõotasid olla head: ilm oli soe, sääski mere ääres ei olnud ja muresid vähe. Kokku oli baseweight 3 kilo ja 31 grammi. Pärnus vahetasin välja sandaalid tossude vastu ning võtsin kiletüki asemel, mida kasutasin enda all ning mis lõpuks läks katki, bivy, millega tegin matka lõpuni. Suutsin kaotada oma tarpipulga, millega seda üles vinnasin. Kasutasin edasi vajadusel oksi.
Koti sisu on leitav siit (inglise keeles): https://lighterpack.com/r/8i6fet
Loodan jõuda millalgi ka veeraporti koostamisele, sest kirjutasin üles, kust vett leidsin. Sellega tegelikult suuri probleeme polnud ja vett oli küllaldaselt.
Lemmikud rajaosad
Suurimat muljet avaldasid mulle Kura säär, Devoni liivakivi pankrannik Vidžeme rannikul, Dirhami paekivirannik ja Paldiski pankrannik.
PS! Ma ei tea jätkuvalt selgeid reegleid ööbimise kohta Lätis ja Leedus. Niisiis ööbisin enamasti oma äranägemise järgi sobivais paigus. Loodan väga, et ei rikkunud mingeid reegleid. Ainus oluline silt, mida nägin Kolka neeme juures, on siin:
Galerii
