Hiiumaa matkatee 234 + 3 km
Augusti alguses seadsin mina suuna Hiiumaale, eesmärgiga läbida Hiiumaa/Heltermaa-Ristna-Sarve matkatee. Polnud iial Hiiumaal käinud ja see 234 km pikkune matkarada tundus sobiv tutvus saarega ning minu esimene RMK matkatee. Olin juba eelmine õhtu Tallinna sõitnud ja siis esimesel päeval sõitsin kohe bussi ja praamiga Heltermaale. Rajal kindlat alguspunkti ei olnud ja seega asusin mööda maanteed teele. Õige pea tulid vastu esimesed kilomeetripostid ja ronisin üle karjavärva loopealsele. Ilm oli soe ja mööda teed vantsimine väsitav. Sattusin vahepeal metsa ja nägin Hiiumaa ainsamat panka, kuid varsti tuli jälle teed nühkida. Kuri kandis peatusin hetkeks, täitsin kalmistukraanist pudeleid ja puhkasin. Kauaks aga seisma ei jäänud, heitsin koti selga ja jätkasin teed. Kaardil oli märgitud suurelt “Helmerseni kivikülv”, kuid polnud aimdust, mis see olla võib. Suur oli minu üllatus, kui seda lõpuks nägin. Suured kivilahmakad kuldse päikese all mõjusid kohe eriti võimsalt. Peale turnimishetke oli siht jälle Kärdlal ning ei jäänud kaugele hetk, kui lennujaam juba paistis. Veidike veel ja olin linnas. Kiire poeskäik ja Autobaasi lõkkekoht oligi käes. 33 km oli läbitud ning olin õnnelik kui kohale jõudsin. Sõin, vestlesin põgusalt ühe vene perega ja heitsin end telki lehmade ammumise saatel magama.
in English: https://muidumatkaja.blogspot.com/2022/08/hiiumaa-hiking-trail-2343-km.html
Järgmine hommik tõusin vara ja hakkasin kohe matkama. Läbi pimeda metsa jõudsin Tõrvaninale nii, et sealne telkla alles põõnas ja seega sõin vaid hommikusöögi ja liikusin edasi. Siit alates hakkas pikim jupp loodust rajal. Tee kulges mändide all läbi kanarbiku ja mustika puhmaste. Vahel jäid teele mõned ämblikud ning samblakatte alla mattuvad sõjaväerajatised. Järsku jõudis rada sõiduteele ja paistis Tahkuna tuletorn. Seal täitsin veepudeleid, sõin jäätist ja ronisin torni. Sama järsku, kui oli tuletorn ilmunud, olin tagasi metsas ja liikusin saare keskosa poole. Kollakad päikesekiired läbi liivase männimetsa olid ühed kaunimad hetked, kuid kogu ilu rikkusid ämblikud. Nüüd oli neid juba palju ja ärevalt pidi terve aeg silmad lahti hoidam, et mõni ämblik näkku ei satuks. Minu õnneks neid sisemaal ei olnud. Ränkaja kandis sõin õhtust ja jätkasin teed veel mõne tunni. Päikeseloojanguaegne Kaibaldi nõmm oli kirss tordil ja 39 km selja taga seadsin telgi looduskaitsealalt välja ning jäin õige pea magama.
.jpg)
Kolmanda päeva alguses jõudsin kohe sohu ja see tähendas, et esimest korda sattusin sääskede rünnaku kätte. Seni oli tuul ja ranniku lähedus pinisejad eemal hoidnud, kuid nüüd tuli laveerida lompide vahel ja hoida verd kättesaamatuna. Kuigi kaua see siiski ei kestnud ja pääsesin Kapasto metsaonni juurde. Kuivatasin asju, sõin hommikust ja võtsin vett. Kuigi hiljem sain aru, et see vesi jutu järgi ei kõlba, siis filtreerides ei kogenud mingeid vaevusi. Seal lähedal kohtasin ka kohalikku, kes sain külmavärinad, kui kuulis, et plaanin Ristna poole kõndida. Ei tea, mis ta siis oleks teinud, kui kuulnuks, et tahan sealt tagasi ka kõndida. Minu rada aga järgis ennistmainitud sihti, murdsin jalgu pikal kruusateel, sumasin läbi kõrge rohu ja korjasin vaarikaid. Marsruudimuutus viis mind teelt metsa ja seal kohtasin nastikut. Kauaks teda tülitama ei jäänud. Mõned põikamised metsast sõiduteele ja siis hakkas vihma tulema. Kohtasin teel metsseapere ja Hüti klaasikoja mälestusmärki. Kui Paope kandis jalgu puhkama jäin, saabus sinna paduvihm ning nii sain edasimatkates niiskeks. Jalad muidugi ligumärjaks. Plaanitud sihtpunkt Pallil jäi püüdmata ja 36. kilomeetril jäin Luidjale peatuma. Seal kohtasin toredat Poola paari, kes pakkusid mulle teed ja kui nad lahkusid, jäin varakult unne.
Tõusin neljanda päeva hommikul eriti vara, et kilomeetreid tasa teha ja kuigi päikesetõus rannal andis lootust, tuli varsti hakata murdunuid ja rannale uhutud puuvõrasid ületama. Rajamärgistust ka polnud ja nii ekslesin veidike metsas, kuni lõpuks jõudsin Palile. Peatusin veidike seal ja seejärel algas kõige keerulisem raja osa üldse. Kui olin arvanud, et Tahkunalt tulles oli palju ämblike, siis see, mis nüüd toimus, ületas kõik. Iga kümne sammu tagant pidin peatuma ja oksaga ämblikuvõrgu eemaldama. Iga kümne sammu tagant! Kilomeetrid aina venisid ja asendasin mõne jupikese mere ääres kõndimisega. Olin valmis juba alla andma ja lihtsalt mereäärt pidi kõndima, kui peale Hirmustet maastik muutus künklikust männimetsast tasasemaks ja ämblike jäi vähemaks. Pikamaa matkad on tõesti rohkem vaimsed katsumused kui füüsilised. Ristna tuletorn polnud enam kaugel ja sõin seal jäätist ja külastasin torni. Ületasin Kõpu tipu ja olin jõudnud lõunakaldale. Rannad olid hetkega järsemad ja kivised, kuid mind see ei morjendanud ja peale põgusat peatust Ristna külastuskeskuses polnud Kaleste enam kaugel. Väsinult, 32 km kõndinuna jõudsin Kalestele ja avastasin, et see telkijate paradiis. Viimati nägin nii palju inimesi Kärdlas. Seadsin üles telgi ja jäin häältemerel suikudes unne.
Ärkasin ja külastasin kõrval asuvat “paradiisiranda” mis oli kivine, adrune ja tuuline. Ei tea kus see paradiis pidi asuma. Päev möödus enamuses metsaradadel ja -teedel, kus esimene suurem peatus oli Kõpu tuletorni juures. Ootasin selle avamist ja lõpuks sain ligi. Laadisin ka akusid ja täitsin veevarusid. Edasi liikusin mööda Hiiumaa mägesid, mida ei teadnud, et nii palju siin on. Möödusin Vanajõest, mis oli kõrgete kallastega väike külm jõgi. Seal oli mingi kohalik perekond minu vastu kuri, kuid ei teinud sellest välja ja puhkisin Tihu onni poole. Enne seda oli aga üks jubedamaid rajajuppe, kus tuli pikalt jalgu murda lageraiel, ilma mingigi rajata. Olin juba tüdinud, kui kõik läks veel halvemaks. Avastasin, et Tihu metsaonn on jube koht: väike, pime, räpane ja putukatele avatud. Otsustasin, et sinna küll ei saa jääda ja kuigi õhtu oli käes, rühkisin edasi. Kui looduskaitsealalt välja sain, olin 36 km kõndinud ja seadsin metsa all üles telgi ning kontrollisin puuke. Neid oli palju. Riiete peal oli viis tükki ning juba kaks olid kinni hakanud. Õnneks ühtegi haigust ei saanud.
Kuues päev koosnes enamasti kruusateedel kõndimisest. Olin jõudnud metsast välja ja nüüd Käina lähedal püsis rada põldude ja majade vahel. Lõuna paiku hääletasin Käinasse, kus täitsin varusid ja sõin. Tagasihääletamine oli aga keerulisem, sest keegi ei tahtnud mind peale võtta. Lõpuks jõudsin siiski tagasi punkti, kust olin kõrvale põiganud ja kõndisin Kassarisse. Seal oli palju toredaid inimesi, kes olid väga positiivselt üllatunud, kui kuulsid, et kõnnin tervet rada. Esimesed kohalikud, kes teadsid hästi, millega tegu on. Kassari poest ostsin taas jäätist. Päeva tipphetk oli kindlasti mereületus. Tükk aega läks mul, et aru saada, et siht tuli võtta üksiku metsatuka poole, kus (pärast sain aru) paistis ka sihi märk. Vahetasin riided, kogemata ajasin lehmad liikvele ja ületasin selle madala meresopi. Vesi üle põlve ei ulatunud. Soo ületamine aga oli selle kõrval jube. Vett oli sama palju, kuid nüüd tegi asja keeruliseks muda ja roostik. Teisel pool väänasin jalanõud välja, kõndisin veidike edasi ning looduskaitsealalt väljas, seadsin oma telgi tee äärde üles. Kõnnitud sai 36 km.
Viimane päev algas vara. Siht oli Sarve ning enam ei jäänud see kaugele. Enamasti kõndisin asfaltteel, kuid olin rahul, sest nii sain oma jalanõusid pidevalt kuivatada. Sarvele jõudes olid need isegi täitsa kuivad peale eilset mereületust. Teel oli palju loopealseid, kuid kahjuks nende peale ei läinud kordagi ning rada järgis sõiduteid. Viimane jupp oli samuti asfaldi peal ja järsku oligi 324 kilomeetripost minu ees. Tegin pilti ning astusin mõned sammud edasi telkimisplatsi. Kuivatasin asjad ning võtsin ette veel viimased kilomeetrid Heltermaale. Nii sai 20+3 km täna tehtud ja rada ametlikult läbitud! Restoranis sõin veel lõunat ja ootasin praami koju.
Võib öelda, et minu esimene pikem matk läks edukalt ja olen väga õnnelik, et selle ette võtsin. Minu soovitused teistele on järgmised. Esimesel päeval sai minu jaoks üllatuslikult vett Kuri kalmistu eest kraanist ning Kärdlas Tiigi tänaval lahtistest kraanidest. Peale 26 km toimus marsruudis suur muutus ja tuleb jätkata suurt teed mööda. Ujumas tasub käia enne Hirmustet, kuna seal juba läänest avameri jahutab vett. Tuletornidesse tasub osta komplekspileti ja nii raha säästa, kuigi tudengisoodus ka päris okei. Mere ja sooületusel võtaks mina tossudest sokid ja sisetallad välja ning alles metsa äärde jõudes paneks tagasi, edasi on kuiv. Ja mis kõige olulisem, ära anna alla halva tujuga, seda oskab igaüks. Mina olen õnnelik, et hambad risti hoidsin ja tagantjärele kahetseksin, kui poleks lõpetanud.
- Muidumatkaja