Kungsleden 455 km
Kungsleden ehk Kuninga rada on matkarada Põhja-Rootsis Saamimaal (Lapimaa). Alguse saab see Abisko külastuskeskusest, kust hakkab üha lõuna poole suunduma ja lõppeb Hemavanis. Rada pakub matkajale palju kauneid vaateid avaral mägimaastikul, paadisõite maalilistel järvedel, tihedaid kokkupuuteid põhjapõtradega, vahelduseks metsaseid lõike ja mitmeküllast ilma.
Singi mägimajakese juurest läheb populaarne kõrvalepõige Kebnekaise poole, mis on Rootsi kõrgeim mägi, ja paljud lõpetavad matka sealt edasi Nikkaluoktas. Nii on Abisko ja Nikkaluokta vaheline rajaosa kõige populaarsem. Peale Kebnekaise on veel võimalik matkata Skierffe ja Syteri mägede otsa.
Põhjaliku matkajuhi andis 2021. aastal välja Cicerone Press.
In English: https://muidumatkaja.blogspot.com/2023/12/kungsleden-455-km-283-mi.html
Raja väljakutsed
Veebist lugedes tekib arusaam, et Saamimaal on soojal ajal palju verdimevaid putukaid. Seetõttu otsustasin mina matkata Kungsledeni augusti lõpust septembri alguseni. Kohtasin oma teel vähem kui viit sääske ja saan soojalt soovitada sama perioodi. Nii pole vaja muretseda kordagi sellepärast, kuidas vereimejatest pääseda.
Katsumused millega aga kokku puutusin olid vesi ja paadid. Vett on rajal tõesti kõikjal ja üldiselt ei kandnud kunagi kaasas rohkem kui pool liitrit. Vaid õhtul enne laagrisse jäämist võtsin rohkem vett kaasa, kokku ühe liitri. Vesi oli üldiselt väga puhas (võttes ojakestest - jõgedest ja järvedest ei võtnud kunagi) ja vett puhastasin vaid ühel korral. See toimus peale Adolfströmi orus, kus vesi oli kas järvedes või järvevahelistes ojades. Seal olid ka põhjapõdrad, kelle väljaheiteid nägi palju ja seega panin pudelisse klooritableti. Veerohkus paneb tundma turvaliselt ja nii on šokk kui järsku vett enam pole. Minul juhtus see õnneks vaid kord Sitojaure ja Aktse vahel, kus üles ronides oli järgmine veevõtukoht alles Aktse juures. Ei osanud vett rohkem kaasa võtta ja ilm oli kuum. Õnneks polnud see vahemaa hiiglaslik ja viie kilomeetri pärast sain juua. Samas tähendas veerohkus seda, et tihti oli keeruline leida head magamispaika rajast kaugemal, sest vett oli igal pool. Rääkimata siis sellest, et kõik see vesi tegi raja kohati väga mudaseks. Eriti andis see tunda Kivikkjokki ja Jäkkviki vahel. Viimaks oli keeruline ka leida veest piisavalt kauget kohta, kus enda keha kergendada. Õnneks mägimajakeste juures on alati kuivkäimlad.
Teine suurem katsumus, mis minu matka kujundas olid paatide (ja bussi) graafikud. Nende sobitamine tähendas kas pingutust edasi matkata või poolt päeva ootamist. Püüdsin alati pingutada, et jõuda paadini ja õnneks saan öelda, et jõudsin kõikidele. See aga tähendas seda, et alles raja teises pooles tundsin, et võin ise valida tempo, mitte ei vali seda paadigraafikud. Mainin siin ka seda, et on hea teada mis ajal Riebnesi paat väljub. Netist seda infot ei leia ja võib jääda mulje, et lähed kohale ja siis paadijuht viib üle. Suveperioodil väljus paat kell 9 hommikul ja kell 16 pärastlõunal, alates septembrist jäi alles vaid hommikune väljumine. Seda avastasin aga alles päev enne rajal teiste matkajatega rääkides.
Tempo
Minu Kungsledeni matka pikkuseks tuli 455 km, mille läbisin vähema kui 12 päevaga, täpsemalt võttis see mul aega 11 päeva ja 7 tundi. Keskmiselt matkasin 38 km päevas. Pidev üles-alla liikumine ajas mu kogu ajaarvestuse sassi, millega olin Eestis harjunud, ja pidin hakkama lisaaega juurde arvutama, et jõuaksin kenasti paatidele. Järgnevalt olen toonud välja täpse kilometraaži ja umbkaudselt kohad, kuhu jõudsin ööseks.
1. päev - 38 km - Abisko-Alesjaure
2. päev - 45 km - Alesjaure-Kebnekaise
3. päev - 41 km - Kebnekaise-Kebnekaise tipu poole-Kaitumjaure
4. päev - 36 km - Kaitumjaure-Sitojaure
5. päev - 39 km - Sitojaure-Skierffe-Pårte
6. päev - 41 km - Pårte-Kvikkjokk-Tsielejåkk
7. päev - 40 km - Tsielejåkk-Riebnes
8. päev - 27 km - Riebnes-Jäkkvik-Pieljekaise
9. päev - 43 km - Pieljekaise-Adolfström-Láddievárdduo mägi
10. päev - 31 km - Láddievárdduo mägi-Ammarnäs
11. päev - 37 km - Ammarnäs-Tärnasjö
12. päev - 37 km - Tärnasjö-Hemavan
Inimesed
Kungsleden on Rootsi populaarseim matkarada ja maailmas tuntud. Võrreldes Eesti radadega, kus kahe nädala jooksul näed heal juhul kolme inimest, siis sel rajal kohtasin iga päev vähemalt(!) üle kahekümne inimese matkamas. Mida rohkem põhja pool, seda enam neid oli, sest rootslastele meeldib matkata kui saab nautida mugavusi mägimajakestes.
Teel kohtasin palju sõbralikke inimesi, mõnega rääkisin rohkem ja mõnega vaid tervitasime. Koos matkasin pikalt Martini, Kristýna ja Lottega. Neile tahan öelda suure aitäh, et tegid matka eriti meeldejäävaks.
Loomad
Põhjapõdrad! Esimesest päevast peale kuni matka lõpuni kohtasin iga päev põhjapõtru. Enamasti nad kartsid mind, kuid vahepeal suutsid oma hirmus hakata sörkima hoopis minu poole, mis oli eriti tobe. Lisaks siis pani see mind ka veidi kartma, et mida nad ette võtavad kui suur kari põtru minu poole jooksevad.
Muid loomi rajal väga ei kohanud, kuid suure elamuse jätsid veel rabapüüd (vist), kes kohe esimesel päeval umbes 5-6 pundiga keset rada tatsasid. Ka üks päev hiljem kohtasin neid. Pole elus varem rabapüüsid näinud ning see oli imeline algus matkale.
Ilm
Sügis oli jõudnud Saamimaale ja kohe esimesest päevast alates oli õhk külm. Päikesepaistet sain nautida kahel esimesel päeval, kus hakkas isegi palav, kuid tuli hoida näiteks enda kaela külma tuule käest. Edaspidi oli ilm vahelduv, mõni tund paistis päike, vahepeal tuli vihma ja vahel puhus tuul tohutult. Suurim ilmakatsumus oli torm, mis kestis minu jaoks kolm ööd, kuni viimaks matkaga lõpule jõudsin ja Hemavani orgu pääsesin. Neil viimasel neljal päeval tuli vastu panna tugevale tuulele, kuid minu õnneks palju vihma see torm kaasa ei toonud. Temperatuurid püsisid üldiselt nullist kõrgemal, vaid esimesel selgel ööl oli hommikul mu bivy jalgeosa härmas.
Raha ja asulad
Kokku oli mul planeeritud kogu reisi peale 1000€, millest läksin lõpuks saja euroga üle. Summad jagunesid järgnevalt: varustus 285€, transport kohale 190€, transport tagasi 200€, toitlustus 225€ ja muud kulud 280€.
Varustuse raha kulus peamiselt sooja jope tollimaksudele ning mitmele pisemale ostule, mille summad vaikselt kogunesid. Säästa oleksin saanud 20€ transpordi pealt kohale, kui oleksin taibanud kuidas öörongi ostmine käib ja suutnud valida noore soodustuse. Transport tagasi oleks jällegi olnud 20€ kallim, kui mul poleks olnud tasuta piletit bussile.
Toidu osas ei osanud kõige paremini arvestada koguseid ja nii kulutasin rohkem kui vaja olnuks. Tühja kõhuga ostsin rohkem toitu kui vaja oli. Lisaks premeerisin end matka lõpus liialt maitsva toiduga, mille kogusumma tuli suurem kui lootnud olin. Samas aitas raha kokku hoida see, kui tassisin Eestist kaasa 6 päeva toidu ja nii pidasin kenasti Kvikkjokkini vastu oma toiduga.
Muud kulud tähendas minu jaoks peamiselt paate ja STF majakeste märke, mida kogusin. Märkide pealt saanuks kokku hoida 60€, mis tagasivaadates on päris suur väljaminek. Paatide hinnad olid aga 2023 augusti-septembri perioodil järgmised:
Teusajaure 150 SEK (STF soodusega)
Langas 175 SEK (STF soodustusega)
Sitojaure 380 SEK
Aktse 300 SEK
Kvikkjokk 250 SEK
Riebnes 400 SEK
Vaid Teusajaure paat ja praam Langas olid STF-i poolt hallatud ja seal luges liikmesoodus. Samuti sai vaid seal ja ka Riebnesi ületuse eest maksta kaardiga, kõikjal mujal sooviti sularaha. Üldiselt võtsid STFi majakesed alati vastu kaardimakseid, vaid Ammarnäsi ja Hemavani vahel ütlesid mõned, et maksta saab vaid sulas. Minul oli kaasas veidi üle 2000 SEKi (200 €) ja sellest jäi alles 1000. Peamiselt kulus see paatidele nagu ennist mainitud.
Kui on olemas soov raha kulutada, siis see kõik on igal sammul võimalik. Mina ei ööbinud kordagi ühegi majakese juures või selle sees, mis hoidis kopsaka summa kokku. Vaid korra kasutasin STFi poolt pakutud võimalusi ja see oli siis, kui Saltoluokta fjällstation’is kasutasin kuivatustuba. Selle eest aga raha mult ei küsitud. Üldiselt võib seega öelda, et STFi liikmesus oli minu jaoks maha visatud raha ja kõlbas vaid annetusena. Suurt kasu ma sellest ei saanud. Küll aga kui tõesti on plaanis ööbida majakestes, siis seal annab see märkimisväärset soodust.
Kungsleden läbib oma teel järgnevaid asulaid: Kvikkjokk, Jäkkvik, Adolfström ja Ammarnäs. Kõigis peale Adolfströmi on olemas pood, neist kõige rikkalikum on Jäkkviki ICA, kus leiab pea kõike mida hing ihaldab. Kvikkjokis on väike puhvetilaadne poeke fjällstation’is ja Ammarnäsis kauplus. Soojalt soovitan Jäkkvikis peatuda sealses hostelis, päeval teenindusruumide kasutamine maksab vaid 50 SEKi ja selle eest saab kasutada kööki, laadida akusid, heal juhul jõuad pesu pesta ja saab ka duši all käia. Osta enne ICAst seepi!
Päevik
0. päev - Hommikut alustasin varakult, et püüda bussi, mis viiks mind lennukile. Seda oodates mõistsin aga, et tekkinud on mingi viga ja bussi, minu piletil olnud kellaajal, ei lahku. Õnneks läks tunni aja pärast veel üks, millega siiski lennujaama jõudsin. Andsin ära oma väikese paki teravate asjadega ja suundusin lennuki peale, mis viis mind Stockholmi. Sealt sõitsin omakorda raudteejaama, ostsin veel süüa reisiks ja astusin öörongile Abiskosse. Leidsin oma koha ja algas üks pikk ootamine. Istekohtadega vagun on lärmakas ja ere, ehk und seal saada oli väga keeruline.
1. päev - 38 km - Abisko - Alesjaure. Ärkan tavaliselt vara ja ajavahe tõttu lausa ülivara. Sõin kaasavõetud toitu ja ootasin kuniks rong jõuab Abiskosse. Liitusin külastuskeskuses STF liikmesusega ja alustasingi oma matka lõunasse. Abisko rahvuspark on populaarne koht ja nii oli rahvast seal igal sammul. Päike küttis õhu kuumaks ja poleks arvanudki, et pean kohe vaid särgiväel matkama. Õige pea jõudsin Abiskojaure mägimajja, kus minutiks peatusin, kuid ind edasi minna oli suur. Aeglaselt tõusin metsapiirist kõrgemale ja siis veel ei teadnud, et puid ei näe ma enam mitu päeva. Olin põnevil, mis edasine toob. Kaugemal paistis saamide külake, kuid mina matkasin järve serva mööda Alesjaure mägimaja poole. Minu suureks pettumuseks olid seal mägimaja märgid juba otsa saanud ja ei olnud võimalik seda osta. Kõndisin veel mõned kilomeetrid edasi ja jäin lageda taeva all magama.
2. päev - 45 km - Alesjaure-Kebnekaise. Hommikul ärgates oli mu jalgeosa kaetud härmatisega, sest selge taevas tõi palju kastet ja külma. Asusin kiirelt teele, et sooja saada ning õige pea, kui osad alles magasid, jõudsin mina Tjäktjapasseti juurde, mis on kõrgeim koht Kungsledeni ametlikul rajal. Ees ootas tuuline org, kus oli keeruline valida õigeid riideid. Lõpuks mässisin tuulejope endale salliks ja nii oli hea. Möödusin Sälkast ja siis ka Singist, kust lubati, et homme hommikul tuleb ilus ilm. Pöörasin suuna Kebnekaise poole ja matkasin imekaunite mägede vahel. Rada oli mõnus ja ei osanudki midagi muud soovida. Enne magamiskoha otsimist pidin siiski korra läbi muda sumpama kuniks jõudsin tuulevarju ja läksin magama.
3. päev - 41 km - Kebnekaise-Kebnekaise tipu poole-Kaitumjaure. Hoolimata eilsest prognoosist oli taevas hall ja peale põgusat peatust Kebnekaise külastuskeskuses asusin teele Kebnekaise tipu poole. Varsti hakkas tibutama ja pilved olid madalal. Siht oli aga silme ees ja tõusin ühe kõrgemale. Nähtavus kahanes iga hetkega, kuid loomulikul teel moodustus meil viiest matkajast ühine grupp millega tõusime üles. Kuid tuul tõusis samuti ja ühel hetkel otsustasin alla anda, sest tundus mõttetu enda elu ohtu seada pilvise vaate jaoks. Pärast kuulsin, et ülejäänud grupp polnud esimesest tõusust kõrgemale jõudnud. Mina matkasin aga uduvihmas tagasi Singi poole ja sealt juba Kaitumajure suunas. Hämaras jõudsin mägimajja, ostsin märgi ja nüüd juba pimedas suundusin veel edasi. Vihma sadas ja õues oli kottpime, kui lõpuks jõe lähedal end raja kõrval magama seadsin.
4. päev - 36 km - Kaitumjaure-Sitojaure. Varajane start ei pakkunud palju lõbu, kuna ilm oli hall ja kõrgemal kõndisin juba pilve sees. Vaja oli aga jõuda Teusajaureni, et paadiga üle saada. Netist olin aru saanud, et paat väljub kell 7 ja tormasin lõpus veel järsust mäest alla. Seal aga avastasin, et paat väljub poole tunni pärast. Teiselpool järve tõusin avarale lavamaale, kus tutvusin Martini ja Kristýnaga, kellega koos matkasime läbi vihma Vakkotavare majakese poole. Seal kuivasime ja ootasime bussi. Enne Saltoluoktat peatus buss veel ühes söögikohas, kus võtsin tüki pitsat. Sõitsime paadiga Saltoluoktasse, kus kasutasin kuivatusruumi ja õige pea jätsin Martiniga hüvasti. Ilm oli ilusaks muutunud ja lust oli matkata. Möödusin õhtul veel Kristýnast ja Sitojaurest mõni kilomeeter enne jäin magama.
5. päev - 39 km - Sitojaure-Skierffe-Pårte. Hommikul püüdis mind Kristýna kinni ja koos läksime Sitojaure paadile. Teel Aktsele sai mul vesi otsa, aga õnneks ei pidanud kaua janus olema. Palav oli. Aktsel seadsin oma asjad kuivama ja läksin Skierffet vallutama. Ütleks, et Aktsest üles tõusmine on raskeim osa selle mäe tippu tõusul. Tehes seda uuesti seaksin Skierffe ristmiku lähedal enda laagri üles, võtaksin altpoolt vett, matkaksin tippu ja hiljem korjaksin asjad üles ning alles siis läheks Aktsele. Skierffe tipus oli vaade imeline. Tõesti soovitan sinna minna.. Tagasi aga kiirustasin, et jõuda paadile. Majaülem oli minu peale pahane, et olin oma asjad sinna kuivama jätnud (ei saanud aru miks). Jooksin kilomeetri paadile ja õnneks jõudsin sellega üle järve. Poleks tahtnud 10 km sõuda (kolm korda kokku). Adrealiinihoost aga crash’isin ja kogu edasine tundus mõttetu. Püüdsin tunnetega toime tulla ja matkasin veel pikalt kuniks magama läksin.
6. päev - 41 km - Pårte-Kvikkjokk-Tsielejåkk. Tuli välja, et olin maganud mõnisada meetrit Kristýnast ja Lottest, kellega eile tutvusin. Pårte juures jõudsid nad mulle järele ja matkasime koos pikalt, et jõuda Kvikkjokki paadile. Lotte jäi meist maha, sest meie kartsime, et muidu ei jõua paadile. Aega jäi aga ülegi ja saime rahulikult toiduvarusid täiendada sealses puhvetis. Sõitsime paadiga üle, meile tehti veel väike tuur, ja teisel pool puhkasin väsinud jalgu. Jätsin Lotte ja Kristýnaga hüvasti ning matkasin edasi üksi. Loodus meenutas siin vägagi Eestit kuuse-segametsaga. Erinevus oli vaid see, et ronisin kõrgest mäest üles. Meeleolu oli jälle veidi madalal, sest edasi läksin üksi ja suurt midagi ei osanud ees oodata. Õnneks siiski kuldse päikese käes säravkollane kasemets pakkus silmailu. Õhtul hilja jäin mäe serval magama.
7. päev - 40 km - Tsielejåkk-Riebnes. Hommikul halli ilmaga laskusin alla metsa, kus tutvusin kolme toreda matkajaga, põgusaks kohtumiseks see aga jäigi. Peale kärestikke algas kogu Kungsledeni kõige mudasem osa. Kivkkjokki ja Jäkkviki vaheline rada pidavat kõige vähem populaarne olema, sest siin loodus väidetavalt igav. Mina leian, aga et see tõenäoliselt nii, sest rada ei hooldata. Põlviniulatuv muda ei kutsu just kõiki matkama. Sealt kaugemale jõudes sain ühendust Riebnesi paadimehega ja kontrollisin üle, et paat lahkub hommikul kell 9. Varsti hakkas vihma sadama ja mina sammusin kindlalt edasi hallis kasemetsas. Sügis oli selgelt kohal. Mõned kilomeetrid Riebnesi järvest jäin laagrisse.
8. päev - 27 km - Riebnes-Jäkkvik-Pieljekaise. Varakult kõndisin Riebnesi juurde ja kuivatasin veidi asju oodates paadi väljumist. Hingehinda maksnud paat viis mind üle ja tutvusin seal grupi teiste matkajatega, kellega hiljem ka Jäkkvikis taas kokku sattusime. Rada tõusis korraks metsapiirist kõrgemale, kuid siis jälle tagasi metsa. Teekond läks aeglaselt ja olin rõõmus kui lõpuks jõudsin sõudepaatideni. See on ainus koht kus kindlasti pead sõudma. Ees ootas samas ka esimene kõndimine sõiduteel Kungsledenil, kui jõudsin Jäkkviki. Suures poes olin kui kadunud ja otsisin omale järgmisteks päevadeks süüa. Üks teine matkaja kutsus mu hostelisse, kus sain akusid laadida, oma söögi ära pakkida ja isegi duši all käia. Teised jäid sinna ja mina kõndisin edasi. Mõtlesin küll korra pidama jääda ja nendega koos matkata, kuid polnud nõus maksma kallist hinda, et tarpi all seal ööbida. Enne õhtust vihma jõudsin veel oma tarpi üles seada.
9. päev - 43 km - Pieljekaise-Adolfström-Láddievárdduo mägi. Laskusin hommikul metsa ja sealt ei lahkunud pikaks ajaks. Siiski oli loodus kaunis ja ei olnud kordagi pettunud. Enne Adolfströmi oli esimene ja ainus kord, kus eksisin, sest kulunud märgid näitasid ühe suunas (eemale Adolfströmist), kuid uued märgid kaugemal ja GPS näitasid teises suunas. Jalutasin läbi Adolfströmi ning edasi viis mu tee tuulist metsa mööda üha kõrgemale. Vahelduseks matkarajale pidin kõndima hoopis ATV jälgedes. Kaugemal paistvad veidrad pilved ja üha tõusev tuul ennustasid tormi. Õhtul seadsin end tagasivaadates kehva koha peale üles ja jäin magama. Poolteist tundi hiljem ärkasin korralikus tormis ja peale tunnikest kõhklemist pakkisin oma asjad kokku ja otsisin paremat kohta. Kartsin muidu, et mu tarp läheb katki. Tundsin päris ürgset hirmu Emakese Looduse ees. Leidsin väheke parema koha mäele lähemal ning seadsin tarpi üles nii, et pugesin sinna sisse kui tunnelisse. Õnneks nii püsisin kuivana ja tuule eest kaitstuna. Magasin heal juhul 30 minutit veel enne hommikut, sest olin valvel ja lisaks polnud märjal maal küllalt soe.
10. päev - 31 km - Láddievárdduo mägi-Ammarnäs. Varahommikul pakkisin oma asjad kokku ja suundusin tugeva tuule käes üle mäenõlva. Pidin peaaegu ära lendama. Otsustasin pöörduda vanale Kungsledeni rajale, mida enam ei hooldata, küll aga on see lühem ja madalamal. Tumedad pilved ennustasid vihma n-ö uuele rajaosale ja pigem tahtsin jõuda õnnelikult Ammarnäsi. Metsane rada oli ka ilus ja kulunud märgid näitasid suunda. Õnnelikult Ammarnäsis ostsin poest viimaseks jupiks süüa, kõndisin mõned kilomeetrid edasi ja jäin sealses metsas juba pealelõunal laagrisse. Sõin, puhkasin ja nautisin rahu.
11. päev - 37 km - Ammarnäs-Tärnasjö. Torm kestis öö otsa, kuid minul oli metsas madalas mõnus olla. Puude ladvad õõtsusid siiski meeletult. Hommik oli veidra ilmaga ning tuul polnud raugenud. Esimeses mägimajas öeldi, et seal oli toonud möödunud öö tohutu tuule. Edasi minnes liitus tuulele ka vihm ning olin õnnelik kui jõudsin pisikesse hädamajakesse. Tutvusin kahe toreda matkajaga, kellega ka hiljem trehvasin. Ees oli rada aga mõnusam, ilm oli natukene rahunenud ja paistis isegi päike. Serve majakesest lubati tormi jätku ja nii tõttasin tugeva vastutuule käes Tarnasjö poole, kus mets andis lootust torm üle elada. Hämaras jõudsin kohale ja üsna majakese lähedal metsas jäin magama.
12. päev - 37 km - Tärnasjö-Hemavan. Öö õnnelikult mööda saadetud matkasin reipal sammul edasi. Tahtsin juba lõppu jõuda. Syteri majakeses valitses matkajatest tühjus ja ka edasi nägin vaid üksikuid matkajaid. Syterist informeeriti mind, et neil on seal ka üks mäkketõus, kuid möödunud öö oli tulnud esimene lumi mäetippu ja olles üksi ning omamata vajalikku kogemust ja varustust, jätsin selle vahele. Jõudsin viimasesse suurde orgu, kus külm tuul valmistas veel viimase väljakutse. Hädamajakeses jutustasin veel mõne matkajaga ja suundusingi viimase päris majakese poole. Mind valdas sürreaalne tunne, kui mõistsin, et kümme kilomeetrit oli veel jäänud. Kohe oligi matk läbi. Viimane tõus üles mäkke ja Hemavan paistis. Suusaliftide alt jõudsin laiale teele ning selle ehitusele. Hetk hiljem oli minu ees silt, mis tervitas mind Hemavani. Imeline rännak mööda Saamimaad oli mööda saanud, mitmed katsumused ületatud ja palju uusi elamusi ning kogemusi saadud!
Lahkumine. Hemavani külastuskeskuses polnud kedagi kohal ja telefonitsi kuulsin, et nende aias ööbimine maksab u 10€. Otsustasin tagasi Kungsledenile kõndida ja kusagil raja läheduses tasuta öö veeta. Kuigi minu peale haukusid korra kohalikud koerad, möödus öö rahulikult. Hommikul veel veetsin tunde külastuskeskuses, saatsin postiga Eestisse teravad esemed, mida lennukisse ei saa võtta, ostsin tagasireisiks süüa ja ootasin bussi. Sellega sõitsin Umeåsse, kust edasi hüppasin öörongile. Olin seekord targem ja võtsin voodikoha. Varahommikul Stockholmis sõitsin lennujaama, kust edasi ootas mind ümberistumiste jada. Lennukiga sain Helsingisse ja edasi Riiga, kust lõpuks bussiga Eestisse sain.
Varustus
Oma varustusega jäin üldiselt rahule, kogu nimekirja näeb inglise keeles siin: https://lighterpack.com/r/tret6z baaskaal oli 3.4 kg.
Kõige rohkem olin õnnelik enda Tarpi üle (YAMA Cirriform), mis püsis avaras orus tormi käes püsti ja hoidis mind tuule ja vihma käest. See päästis mind mu enda rumalusest põhjustatud olukorrast. Väga rahule jäin ka Injinji (Run 2.0) sokkidega ja mul ei tekkinud kogu 455 km jooksul ühtegi villi.
Seljakott (Nashville Cutaway), magamistekk (Katabatic Gear Alsek) ja ka imepisike vahtmadrats (Decathlonist ja väiksemaks lõigatud) olid mõnusad ja ei oska rohkem soovida.
Riietusega, mille kaasa võtsin, olen juba varasemalt väga rahul olnud. Peamine asi, mida siiski muudan (ja juba uue ostnud) on isetehtud vihmaseelik, mis oli liiga kerge tormituulte jaoks ja ei püsinud all. Uus asi minu jaoks oli Timmermade Climashield Jacket soe sünteetiline jope, mis hoidis mind liikudes ka kõige tugevama tuule korral soojana. Asi, mis küll selle puhul häiris oli selle kapuuts, mis peas oli jube kehva lõikega nii, et vajus kogu aeg silmadele. Muus osas jäin sellega rahule.
Sel matkal katsetasin esimest korda ka küpsetuskotti madratsi vihmakaitsena, sest kannan madratsit koti väljas seljatoena ning katse tulemusena võin öelda, et jäängi seda kasutama, kuna madrats püsis kenasti kuivana ka kõige suurema vihma käes.
Mida oleksin vahetanud või maha jätnud? Nii hilja sügisel matkates polnud vaja kogu putukakaitset, mille kohale tarisin. Bivy asemel oleks saanud kasutada kiletükki ja putukavõrgu, sääsetõrje ning puukide otsimise peegli oleksin lihtsalt võinud koju jätta. Lisaks polnud mul kindlasti nii palju seepi vaja, arvestades, et majakeste juures sai kõike pesta ning kuna päikest polnud just palju võinuks ka päikeseprillid maha jätta. Kuna vihmajope hoidis mind kuivana, siis tegelikult polnud vaja ka igaks juhuks kaasa võetud vihmakeebi kereosa, millega lootsin vajadusel end soojana hoida.
Lemmikud rajaosad
Teine päev oli see, kus päriselt mõistsin, et ma tõesti matkangi siin Põhja-Rootsis ja õhtul läbisin imekaunist Singi-Kebnekaise orgu. Väga kaunis oli maastik ja ilm ka Saltoluoktast lahkudes. Mainida tuleb veel Skierffe tippu ja kuldkollast kasemetsa Kvikkjoki paadiületusest tükk maad edasi. Samas olid tõesti pea kõik rajaosad imekaunid ja mõnusad. Muda ja loigud ununevad kiirelt ja mälestustesse jääb vaid hea.
