Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada 2. osa (2023)
Aastatel 2022-2024 läbisin jalgsi Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada (vastupidises suunas), mis on 820 km pikkune ja veedab suure osa ajast Kagu-Eestis. See läbib Eestit risti ja lõpetab Loode-Eestis. Mina kõndisin seda jupiti, vahel mitu päeva järjest, vahel vaid pool päeva. Rajal olin kevadest sügiseni. Siin on teine osa matkast - kõik, mis ma aastal 2023 ära kõndisin.
Minu esimest kogemust sel rajal ja üldse esimest soolo mitmepäevast matka saab näha siin (olin täielik algaja, aga eks igaüks peab kuskilt alustama): Värska - Rõuge 119 km / osa Peraküla-Ähijärve matkateest
Aasta 2024 matkad leiab siit: Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada 3. osa (2024)
Ähijärve - Rõuge 30.06-02.07.23 - 130 km
0. päev: Jõudsin hilisõhtul Võrru ja kõndisin sealt kilomeetri linnast välja. Seadsin oma bivy täiesti suvalise põllu serva, kus maanteest eraldas mind vaid puuderivi. Õnneks oli rohi kõrge ja kui olin pikali, siis mind näha polnud. Magasin kokkuvõttes normaalselt.
1. päev: 6+42 km - Hommikul tõusin varakult põlluservas ja sõitsin üle tunni maakonnaliini bussiga mööda pisikesi teid kuniks jõudsin Kaika peatusesse. Sealt kõndisin 6 km mööda Karula rattarada Ähijärve külastuskeskusesse, kust alustasin päriselt matka 0 km posti juurest. Algselt liikusin mööda Ähijärve kallast mööda tuttavaid kohti, kuna matkasin hiljuti Karula matkarada. Matka alguse tegi toredaks metsmaasikalapp. Teel Ähijärvele olin tundnud end väsinuna ja demotiveerituna, mida maasikad aga suutsid muuta. Tuttavad kohad said varsti läbi ja algasid pikad kruusalõigud. Õnneks polnud need sirged ja läbisid Karula põnevat maastikku. Kohtasin Kivi metsaonni juures turiste ja sealt edasi algas soojas nõmmemetsas läbi liiva rühkimine. Väga äge! Ületasin ka oose, mis olid hiiglaslikud ja rada läks täpselt üle nende järskudest nõlvadest üles-alla. Mööda kruusateid jõudsin Kõrgepervele, mis on Koiva jõe ääres ja väga erinev teistest Eesti jõgedest. Tundus nagu oleksin kusagil Kesk-Euroopas. Kruusateedel kõndisin Tellingumäeni, kus jätsin Läti piiriga mõneks ajaks hüvasti. Mustjõest võtsin vett samas kui mingi teadlane tegi hüdroloogilisi mõõtmisi. Lootsin täna 49 rajakilomeetrit kõndida, kuid jäin lõpuks, hetk enne 42 km posti avara nõmmemetsa servale ööseks.
2. päev: 60 km - Ärkasin varakult, et teha tasa eilne lühem päev. Esimesed kilomeetrid möödusid nõmmemetsas jõe ääres, kus veised mind jälgisid. Metsatee aga lõppes ruttu ja edasi kõndisin kuni Lõunatipuni kruusateedel. Õues hakkas sadama ja hetk enne suurimat padukat leidsin teeservast mingi kummalise varjualuse. Lõunatipus tegin pilti ja kirjutasin külalisteraamatusse. Edasi algas üks jube pika heina sees kõndimine. Rada otseselt seal polnudki ja märg rohi tegi mu püksid läbimärjaks. Kruusateed viisid mu Vastse-Roosani, kus hakkas taas paduvihma sadama. Hetk hiljem tuli aga päike välja ja veetsin ülejäänud kilomeetrid kuivades. Päeva parim osa oli alles ees! Peale niidul raja otsimist pöörasin metsa ja Paganamaa pinnavormid nõudsid pidevat üles-alla ronimist, mis oli ülimalt rahuldust pakkuv. Rada oli tõesti põnev ja järgis pidevalt Läti piiri. Tegin veel peatuse Paganamaa telkimisplatsis ja ronisin vaatetorni. Väheke sain veel rajal olla, kuni see muutus jälle kruusateeks. Nii kõndisin Pähni laagriplatsile, seadsin tarpi üles ja läksin magama.
3. päev: 28 km - Täna jätkusid peamiselt kruusateed mööda väikeseid talusid ja põlde. Ühes kohas pöörasin vaid metsa ja sain natuke põnevamat rada läbida. Õige pea olin aga tagasi kruusal või asfaldil. Kaua polnud enam vaja kõndida, kilomeetrid lendasid ja jõudsin viimaks Rõuge Suurjärve äärde. Mööda selle kallast jõudsin linna keskele, lõin Rõuge sildiga patsu ja oligi retk lõppenud. Tiksusin mitu tundi bussidega ja jõudsin koju.
Värska-Võnnu - 11.-14.07.2023 - 107 km
1. päev - Sellest jupist on mul vähe üles kirjutatud, kuid ühel õhtul sõitsin Värskasse, kus kõndisin metsaradu mööda Värska lõkkekohta. Seal seadsin muruplatsil end üles ja jäin magama. Teepikkused võid ise arvutada.
2. päev - Järgmine päev ärkasin varakult, kõik mu asjad olid kastemärjad ja pakkisin koti kokku. Asusin teele. Kõndisin pikalt mööda väikesi kruusateid. Teele jäid järved ja puhkekohad - käisin ka Rebasemäe allikat kaemas. Ilm oli soe ja männimetsad kaunid. Ühes järves loputasin jalgu ja tundsin kuidas päike kütab. Kuulsas Meenikunno rabas oli metsikult jalutajaid isegi kolmapäeva kohta. Päev lõppes Koolmajärve ääres, kus ma küll avastasin, et vist ei tohi telkida. Öö hakul käis seal ka mitu korda üks kahtlane auto, aga jäin viimaks magama.
3. päev - Hommikul kõndisin edasi kuniks jõudsin metsaradadele. Teekond viis mind Taevaskodade poole, enne veel aga loputasin end jões. Taevaskojad olid võimsad nagu ikka. Ilm oli kahjuks pilve läinud, mis fotograafiat ei soosinud. Emalättes täitsin veepudelid ja matkasin edasi. Rajad olid mõnusad ja õige pea jõudsin Kiidjärvele. Sealt tuli pikk asfalttee ja kruusatee lõik mida vaid hetkeks katkestas Valgesoo vaatetorn ja Ahja asula. Jõudsin sealt edasi Ahja lõkkekohta, kus seadsin end üles. Seal olnud naine tundis muret minu pärast, et kas ma vajan midagi või kas ta saab midagi pakkuda. Ütlesin et mul kõik olemas ja läksin magama.
Tähemaa - Matjama - 08.07.23 - 18 km
Tegemist oli lühikese jupiga kogu matkateest. Vaba päeva puhul aga sõitsin bussiga Tähemaa side peatusesse ja hakkasin mööda kruusateid Matjama poole kõndima. Ilm oli päris jube. Vihma sadas kui oavarrest ja napilt läks minust mööda äikesepilv. Pidevalt tüütasid mind ka mingid pisikesed kärbsed, kes tahtsid minust midagi saada. Üldiselt aga oli positiivne see, et kruusateed polnud pulksirged ja nii läks maa kiiresti.
Võnnu-Tähemaa - 17.07.2023 - 28 km
Veel üks lühike päev. Hommikul startisin Võnnust kõmpimist kruusateedel ja need ei lõppenud kunagi. Üks eriti jube koht oli Ahja jõe lähistel, pikk sirge, kus parmud tahtsid mind elusalt ära süüa. Viimaks jõudsin Kastresse, kus läksin parvega üle Emajõe. Õnneks sain tasuta, sest üks auto tahtis ka üle. Kõmpisin edasi, kuniks jõudsin Tähemaa side peatusesse. Minu õnnetuseks avastasin, et buss väljub sealt vaid etteteatamisel ja nii hääletasin Koosale ja sealt juba bussi peale.
PS: tagantjärele olen väga tänulik, et tookord selle jupi ära tegin, sest nüüd on mitu aastat olnud, kus Emajõge sealt ületada ei saa.
Matjama - Kaarepere 23.-25.09.2023 - 66 km
1. päev - Siit pole mul enam kohe midagi kirja pandud. Sõitsin aga bussiga Matjamale õhtul ja kõndisin üha enam hämarduva taeva all Kukemetsa lõkkekohta. Polnud varem nii hilisel sügisel matkamas käinud ja keeruline oli toime tulla varajase õhtuga.
2. päev - Pool matkarada on tehtud! Tegin kohustusliku puhkepausi vastava sildi juures ka. Ilm oli ka kenam ja päike naeratas. Sügisvärvid olid juba nähtaval ja nii kõndisin mõnuga. Õhtul jõudsin Elistverre, kus pargi telkimisalal end ainsa telkijana üles seadsin.
3. päev - Karge sügishommik, selge taeva ja kauni paikesetõusuga - rohkem polegi vaja. Jõudsin üsna pea Kaareperele ja sõitsin rongiga koju. Selleks sügiseks aitas.
Varustus
Varustusest nii palju, et sellel perioodil arenes mu varustus ja eelistused väga palju. Nagu pildilt näha, siis kasutasin ka isetehtud tarpi, mille aknakilest olin kokkukleepinud. Täitsa töötas, aga mugavuse huvides kasutasin lõpuks ikkagi oma Yama Cirriformi. Ühepäevastel matkadel käisin sageli Kankeni seljakotiga, mitmepäevastel ikkagi Nashville Packsi kotiga. Ühtset ülevaadet varustusest on seega keeruline anda, kuna see iga kord erines.