Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada 3. osa (2024)
Aastatel 2022-2024 läbisin jalgsi Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada (vastupidises suunas), mis on 820 km pikkune ja veedab suure osa ajast Kagu-Eestis. See läbib Eestit risti ja lõpetab Loode-Eestis. Mina kõndisin seda jupiti, vahel mitu päeva järjest, vahel vaid pool päeva. Rajal olin kevadest sügiseni. Siin on kolmas osa matkast - kõik, mis ma aastal 2024 ära kõndisin.
Minu esimest kogemust sel rajal ja üldse esimest soolo mitmepäevast matka saab näha siin (olin täielik algaja, aga eks igaüks peab kuskilt alustama): Värska - Rõuge 119 km / osa Peraküla-Ähijärve matkateest
Aasta 2023 matkad leiab siit: Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada 2. osa (2023)
Kaarepere - Siimusti - 1.05.2024 - 28 km
Töörahva püha puhul sõitsin rongiga Kaareperre, et jätkata alustatud tööd Perakülla kõndimisel. Nautisin kena kevadpäeva, linnulaulu ja õites metsa. Siimustilt kõndisin Jõgevale ja sõitsin taas koju.
Siimusti - Järva-Jaani - 15.-16.06.2024 - 62 km
1. päev - 39 km - Tagasi Siimustis käisin kohalikus poes ja asusin matkaTEELE (rada oli see vaevu, 30 km kõndisin kruusateid). Midagi erilist täna ei olnudki - Hundissaarel trehvasin kolme matkalisega, kes olid teises suunas teel. Põgusalt vestlesime distantsidest ja eri suundades me liikusimegi. Öö veetsin Oostriku jõe lõkkekohas.
2. päev - 23 km - Ööd häirisid mitmed autod, mis mööda sõitsid ning hommikul juba kell 8 läks palavaks. Kõndisin üsna palju kruusateid taaskord, täna ka asfaltteid. Suur avastus oli päikesekaitse olulisus - Koeru poes korraks peeglist nähes oli mul suur üllatus, kui nägin, et mu nägu oli punane. Ostsin sealt uued päikeseprillid, sest minu omad olid lõkkekohta jäänud ning ostsin ka päikesekreemi. Siis kiirustasin juba Järva-Jaanile, sest bussiliiklus on nagu see on.
Järva-Jaani - Aegviidu - 4.-5.05.2024 - 79 km
1. päev - Olen kirjutanud siia need matkatee järjekorras, seega taas väike põige kevadesse. Päeva esimene pool möödus ainult mööda teid kõndides ja pean endale pidevalt meelde tuletama, et see polegi see matkamine, mis mulle meeldib, see on pelgalt kõndimine. Pikad teed ja tugevad tuuleiilid kurnasid füüsiliselt. Järva-Madiselt hakkas lõpuks matkarada. Käisin läbi rabade ja lodumetsa, mis päikese käes oli väga kaunis. Kui päev läbi tundsin end väga üksikult, sest ega inimesi siin ei olnud, siis õhtul möödusin järsku bushcraftijate kogukonnast, kus nägin ootamatult hea 15 inimest möödumas, mootorsaagide ja kõige muuga. Õhtule jäin Matsimäe karjääri juures.
2. päev - Sellest päevast mul ülestäheldused puuduvad. Veetsin võrreldes eilsega palju päriselt looduses ja Aegviidu kandis olid juba tuttavad kohad varasematest matkadest.
Aegviidu - Kasemetsa - 4.-6.10.2024
1. päev - Start algas kohe vale pöördega ja pidin pikalt tagasi kõndima õigele teele. Ilm oli täna väga kena, päike paistis ja seni kuni säras, oli ka soe. Kõndisin pikalt ühte ja sama kruusateed. Osad puud olid juba raagus ja seeni kasvas tee ääres. Krani lõkkekohta jõudsin enne hämardumist. Püüdsin lõket teha, aga see ei õnnestunud. Heade telkimiskohtade puudumise tõttu olen laavu all ja ootasin hämardumist. Magama läksin juba kella 7 ajal.
2. päev - Teed alustasin pimedas taskulambi valgel kõndides. Vähehaaval läks õues valgemaks ja päike tõusis. Haned olid juba teel lõunamaale. Põhja-Eesti annab tunda poodide rohkusest. Süüa ostsin nii Alaverel kui Kose-Uuemõisal. Vahelduseks kruusateedele kõndisin ka mudaseid metsaväljaveo teid ning kinnikasvanud metsasihte. Ilm oli vahepeal pilve läinud ja paistis, et minu peale võib ka vihma tulla. Peale Kose-Uuemõisat hakkas aga teistsugune katsumus. Jõe ääres oli rada sageli täielikult üleujutatud ehk oktoobrikuises külmas vees sumbata vahetult enne õhtut oli ... kogemus. Asja ei teinud lihtsamas suur kogus tuulemurdu, mis muutis selle sumpamise tõkkejooksuks. Viimaks jõudsin sealt välja ja seadsin end laagrisse Saula lõkkekohas.
See oja siin on tegelikult rada!
3. päev - Ma olen väga kehv viimaste päevade üleskirjutamises. Tean, et hommik algas korraliku jalavanniga, sest järgisin Pirita jõe kallast pikalt. Sada meetrit lõkkekohast oli juba rada vee all. Vahepeal sai sealt välja ning uuesti muu metsa all oli jälle kõik üleujutatud. Nii ei järginudki alati rada, vaid otsisin kuivemaid kohti. Vähemalt oli ilm ilus ja kui jõe lähedalt kaugemale sai, oli pind ka kuiv. Tõdval käisin taaskord poes ja varsti olingi Kasemetsal, kust sõitsin koju.
Kasemetsa - Peraküla - 24.-27.10.2024
1. päev - 4 km - Käes on täiesti sügis! Alustasin Kasemetsalt mööda kergliiklusteed kõndimist. Korra pööras tee ka metsa sisse rajale. Enne Metsanurme lõkkekohta oli veel kilomeetrike rada ja jõudsin lõkkekohta. See oli aga niiske maaga ja tuule eest varjamata. Nii läksin veidi eemale puude alla. Need puud olid aga täitsa raagus, mitte nagu Lõuna-Eestis.
2. päev - Magada oli soe ja sain pea 11 tundi magada. Pimedas esimest rajajuppi üles ei leidnud ja läksin hoopis mööda teed. Enne Keilat olid ainult kruusateed. Seal käisin poes ja asusin taas mööda teid kõndima Vasalemma poole. Vasalemma kant oli isegi täitsa põnev: tegev paekivikarjäär, mõis, Rummu karjäär. Rummu karjääri ääres oli päris mõnus kõndida. Täna ei jõudnud päris lõkkekohta ja jäin vana Haapsalu mnt äärde metsa sisse. Järsku sõitis minu lähedale aga auto (olin ehk eramaal? ei tea) ja liikusid mingid inimesed. Seadsin tarpi ilma taskulambita üles ja õnneks mind ei avastatud.
3. päev - Hommik algas huvitavalt, sest Padisel kõndisin pimedas tänavavalgustuse valgel, metsas aga taskulambiga. Padiselt algas tuttav tee, mida alles olin Ranniku matkarajal kõndinud. Seal oli ka päriselt matkarada (aitäh kohalikele hobustele, kes seda "hooldavad"!). Olin aga üsna väsinud/tüdinud ning puhkasin Vihterpalul mõnda aega. Lõpuks jõudsin mere äärde, mis tuju jälle tõstis. Ilmateade oli lubanud täna vihma, aga alles õhtul hilja hakkas mingeid sademeid tulema. Kuigi tahtsin Keibule jõuda, siis ei viitsinud vihmaga kõndida ja jäin paar kilomeetrit enne seda metsa alla. Homme veel umbes 15-16 km teha ja ongi lõpp!
4. päev - 16 km - Pimedas jõudsin Nõva looduskaitsealale ja kõndisin mööda liivaseid radu lõpu poole. Enamik oli õnneks matkaradadel või vähemasti vanadel (ATV) teedel. Lõpp paistis kaugelt, aga ootamatult ei olnudki silt mitte külastuskeskuse juures, vaid lihtsalt tee ääres. Tegin seal pilti, võtsin külastuskeskuse juurest mind oodanud ratta ning sõitsin Vasalemma raudteejaama. Muul viisil Perakülast minema saada oleks olnud üsna keeruline. Oli omamoodi kogemus järsku 10x kiiremini liikuda. Nii saigi minu pikk retk mööda Peraküla-Ähijärve matkateed otsa.
